Esimesed kaks katset seda filmi lõpuni vaadata läksid nihu. No ei suutnud nii põhjalikult keskenduda. Liiga aeglane ja liiga tõsine. Kolmandal katsel meeldis aga väga. Pärast Spielbergi "Reamees Ryani päästmist" üritavad kõik teisest ilmasõjast rääkivad filmid ja sarjad sellele sarnaneda. Inimkega tükkide lendlemisele keskendunud verisus, mida saadab valju, aga kurblik sõjafilmimuusika. Peenike punane joon oli kuidagi värskendav. Ilus ja puhas. Isegi absurdselt ilus. Lemmikud olid lahingukaadrid pikas ülirohelises murus. Ei meenugi sellist lähenemist. Mõtestada looduse ja sõja suhet. Inimhingest toimunud sõda oli ka uhkelt esil. Noorte meeste mõtted enne lahingut. Natuke liiga luulelised, aga siiski piisavalt usutavad. Meeldis, et sellest staaride ja poolstaaride kambast ei olnud kedagi liiga silmnähtavalt peaosas. Kuigi Sean Penn-il õnnestus mingi nipiga oma nimi tiitrites kõige suurema kirjaga ära trükkida. Nick Nolte, kellest ma tavaliselt väga lugu pean, oli selle filmi kõige nõrgem lüli. Nii ülemängitud rolli pole ammu näinud. Nii nõmedalt luuletava kindrali lasevad oma üksuse poisid poole tunni jooksul ise maha.
Nii isuga pole ammu midagi vaadanud.
10.
1 kommentaar:
10..wow..
Postita kommentaar