esmaspäev, juuli 25, 2011

Franklyn (2008)


Film ei olnud üldse see, mida ma piltidelt nägin ja aimata oskasin. Ootasin sellist üle keskmise tavapärast ulmefantastilist lastefilmi. Filmi plussiks loeks kohe kindlasti seda, et esimesed minutikümned ei saanud ma eriti midagi aru. Sümpaatselt segane värk. Ette rutates võin öelda, et mõnest asjast ei saanud lõpuni aru. Mida lõpupoole seda selgemaks ja reaalsemaks kõik muutus. Päris ära ei jõudnud õnneks tüüdata. Lõpp oli ka hea. Sisu ei hakkaks peensusteni lahkama. Pole enam huvitav vaadata vms. Ryan Phillipest pole kunagi eriti midagi pidanud. Selles filmis vist tundus ta esimest korda hea. Siiamaani on ta pigem sellise halva näitleja sünonüüd olnud minu jaoks. Enam pole.

6.

Le scaphandre et le papillon (2007)


Külastasin sellist heade filmide riiulit. Külastuse tegi huvitavaks veel fakt, et ma prantsuse filme tavaliselt ei suuda vaadata. Mingi füüsiline tõrge. Ei sobi minuga. Tuukrikell ja liblikas tuli ise õnneks tasuta kätte ja suutsin leida jõu seda vaadata.
Sisu oli iseenesest hirmuäratav. Edukas ja uhke mees saab südamerabanduse ülimalt ebameeldiva kõrvalnähuga. Ta lihtsalt ei suuda enam midagi liigutada. Ainukesed asjad, mis toimivad on silmad. Selline õudne olek on mulle ja kindlasti teistele noorsookirjanduse austajatele tuntud romaanist Krahv Monte Cristo. See tähestiku ja silmapilgitusega suhtlemine. Mis võib olla veel õudsam. Ei saa mööda küsimusest, kas see on elu. Ja kui on, siis kas see on elamist väärt. Oled kõigile suht naeruväärne vaatepilt. Ei saa isegi televiisoris kanalit vahetada. Rääkimata muudest ja vajalikemast tegevustest. Peab ikka tahtmist olema, et suuta ennast sundida silmapilgutuskeele abil raamatut kirjutada. Kardan, et ta oli pigem erand. Normaalne inimene tema asemel murduks ja sureks vaikselt ja nukralt ära. Kui filmist rääkida, siis oli see väga hea. Sellised meditsiiniteemad on rasked teha, kuna traagika on üüratu ja nutumoment ajab nutumomenti taga. Hea haigusefilm peab olema kanal-kahelikust nutudokumentaalist võimalikult kaugel. Julgen öelda, et see film oli õnneks väga kaugel labasest nutufilmist. Näitlejaga samuti vedas. Õnneks oli algselt plaanitud Johnny Depp kinni piraadifilmiga. Prantslane ja prantsuskeelne film mõjusid väga ehtsalt ja usutavalt.

8.

teisipäev, juuli 19, 2011

Passengers (2008)


Kukub alla lennuk. Ellu jääb käputäis inimesi. Noor ja ilus ajudoktor pannakse neid jälgima ja remontima. Noh, et stress jms üle läheks. Midagi ametlikus cräshiraportis ei taha klappida ellujääjate ütlustega grupiteraapias. Doktoripreili hakkab kahtlustama ja nuhkima. Patsiendid hakkavad salapäraselt kaduma. Ühesõnaga iga minutiga läheb asi ikka keerulis-müstilisemaks. Üsna ruttu selgub, et pole tegemist sellise lihtsa värvilise põnevusfilmiga, mida arvasin telekavast lugedes olevat. Juhtusin ikka sellisele keerulise susser-vusser-night-shyalaman-stiilis-müstika-thrillerile. Mingi hetk(see oli juba pärast seda, kui film oli oma tõsiseltvõetavuse minetanud) hakkasin põnevusega ootama kuidas küll lavastaja ja kirjutaja selle üle igasugu mõistuse piiri läinud teemade kruvimise juhtmed jälle lõpus kokku suudavad ühendada. Eriti ei suutnud. Äraarvatav ja laisk lõpp. Pisaratekoht nutma ei ajanud jms. Suht mittesoovitav film..kui just ei ole selline müstika hull..keda meditsiin toetama peaks.

4.

esmaspäev, juuli 18, 2011

Season of the Witch (2011)


Mitte kuigi muljetavaldav logistikafilm pimedast keskajast. Nõiad, katk, templirüütlid, Nicolas Cage ...ühesõnaga kirju värk. Kindlasti saaks seda filmi paremini teha. Selline sünge värk tuleb filmis vahest hästi välja. Selles filmis oli kõik kuidagi võlts ja plastmass. Näitlemine oli ka keskmisest viletsam. Nicolas Cage oli oma tuntud piiratuses. Tegi oma ära nagu spordireporter ütleks. Meeleheitlikult näidelda ei üritanud. Südant pahaks ei ajanud. Sellistes filmides meeldib ta mulle hästi. Ei oskagi midagi rohkem lisada. Selline vähekoormav film pärast rannamõnude vahele nautida.

4.

laupäev, juuli 16, 2011

Jonah Hex (2010)


Midagi neis koomiksifilmides siiski on...miks ma neid muidu nii tiheda tihedusega vaatan. See oli üks lahjamaid. Loomulikult ei ole ma seda koomiksit silpigi lugenud, ega sentimeetritki vaadanud...aga julgen öelda, et film oli kindlasti viletsam kui originaalmaterjal. No teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik. Lugu nagu oli. Oli nagu üritatud ühte 1,5-sesse filmi mahutada kõik, mis toppida annab. Lisaks kiirelt üle vuristatud sisule pidi film sisaldama palju mõtetut plahvatamist kui ka väga ebaolulise naistegelase väga olulise ilukeha demostreerimist. Lisaks Brolini ja Malkovichi mehelikult ülbet kuid ebausutavalt tuima dialoogi. Rohkemaks eriti aega ei jäänud. Mõtetult palju igavat vägivalda ja vilets make-up. Malkovich võiks rohkem normaalseid filme teha. Sellised kurikurikaelad hakkavad pisut maha käima. Aga järelikult on karjäärikõveras jõudnud kätte punkt, millest on raske joont ülespoole vedada. Pead mängima seda mida nõutakse ja mida pakutakse.

3.

reede, juuli 15, 2011

Test pilota Pirxa (1979)


Lapsepõlv oleks olnud hoopis vaesem ilma selle filmita. Need purunevad käed ja kargelt tõsine robotite otsimine jätsid koolieelikust minusse kustumatu jälje. Täpselt muidugi ei mäleta, aga õudne võis see film mulle tunduda küll. Samasse eluetappi jäänud Galaktika seriaal oli selle filmi kõrval tore laseritega meelelahutus. Tõsised kivinäod laevapardal ja loomulikult pildil olev filmi keemispunkt mõjusid nõukogude lapsele kainestavalt. Õnneks ma ei mäleta, kui kaua ma võõraid ja tuttavaid onusid kahtlustavalt robotiteks mõtlesin. Vist polegi seda filmi pärast õrna noorukiiga näinud. Nüüd kibestunud keskealisena seda vaadata oli üllatavalt meeldiv. Film oli meeldivalt lihtne. Missioon, minategelasest kangelane ja Tallinnfilmi töötajate poolt loodud suht okei kosmoselaev. Igasuguste kosmosemasinate loomiseks nõukogudemaal tehnikat eriti võtta polnud. Liiga palju oli vast lihtsalt "ping" tegevaid seadeldisi. Vanemast peast väärib ära märkimist filmi algus, millest eriti midagi meeles polnud. Mõnus ameerikalik algus. Mägedes roniv Pirx saab ettepaneku juhtida roboteid testivat kosmoselendu. Meenus kohe mäeküljel rippuv Tom Cruise mingis Võimatu missiooni osas. Kurat teab kust välja aetud Ford Mustang ja paar osavat filmilõiku mingis rahvusvahelises lennujaamas. Meeskonnaliikmed olid hästi valitud. Kõik olid parajad kivinäod ja võisid varjata robotile omaseid juhtmeid ja lambikesi. Üks neist puha eestlane isegi. IMDB-ist selgus, et too kaasmaalane mängis Mõmmi ja Aabitsas mingit hundikutsikat. Ja nagu selgus ühest Postimehe artiklist võitis see Poola-Eesti ulmefilm Trieste filmifestivalil Kuldse Asteroidi nimelise preemia. Ridley Scotti Tulnukas pidi leppima hõbedasega. Tegemist on kindlasti filmiga, mida vaatan hea meelega ka 30 aasta pärast...kui vanajumal niipalju aastaid annab.

7.

esmaspäev, juuli 04, 2011

Hanna (2011)


Avanes hiljuti meeldiv võimalus kinos käia. Sobivat filmi valides tabas mind paaniliseks pettumuseks, et ükski film eriti huvi ei paku. Kas on päris masendav lugu mõnest müstilisest mõtetutusest või siis midagi eriti nutuhimulisele näitsikule. Ühesõnaga kavast vaatas vastu hunnik...teadagi mida. Suvine värk. Inimesed tahtvat lõõgastuda. Hanna tundus halbades variantidest parim. Kuigi teatud kahtlus puges hinge. Tundus nõme lugu, aga head näitlejad..ja trailerist paistis, et ka püüavad palju. Filmi algus oligi filmi kõige toredam osa. Selline talvine värk. Isa ja tütar ja metsik loodus. Edasi läks juba kahtlasemaks. Sellised labased koomiksivandenõud, üliässalt näidelda üritav Cate Blanchet ja napakalt kunstipärased võttekohad ja kaadrid. Eks produtsendid tahtsid proovida kuidas romantiliste kaunisfilmide lavastaja sellise märulijuraga toime tuleb. No tuli küll eksole, aga tagantjärgi jäi ikkagi selline tunne, et kas ma ei oleks seda kaht tundi millegi kasulikumaga sisustada võinud. Magada näiteks vms. Oli üks keskpärane, ilusti filmitud euromätrix. Mingit hingelist lähedust ühegi tegelesega ei tundnud. Paljukiidetud käsikiri oli igav ja totakas. Ei oska midagi eriti kiita , et arvustus nüüd nii hävitavana ei mõjuks. Kindlasti parem film kuumal suvepäeval kinos istumiseks kui mõni Kiirete ja Vihaste 57-s osa.

5.

pühapäev, juuni 26, 2011

Kaks päeva Viktor Kingisepa elust (1980)


Üks täiesti unustatud kaheosaline telefilm. ETV2 suvatses arhiividest välja tuhnida. Propagandasousti kohta oli päris nauditav vaatamine. Korralikult tehtud. Näitlejad oli head. Krjukov on lausa sündinud Kingisepa rolliks. Sai vist hiljem uuesti proovida. Mandri oli Poskana väga mõjus. Üllatav-naljaka kõrvalosaga maha Jaanus Nõgisto. Teda ei oleks küll osanud oodata. Kokkuvõttes oli üllatavalt korralik elamus. Kahju, et seda filmi niimoodi häbenetakse, et isegi imdb-ist ei ole võimalik seda leida. Loodetavasti mõni rahvuslikult meelestatud arhivaar, seda ära ei kustuta vms.

6.

The Two Jakes (1990)


Chinadowni järg. Pärast Polanski põgenemist jäi käsikiri aastateks vedelema. Küllap jäi tegemata film Nicholsoni hingele kripeldama ja võttis mees ise lavastada. Ei oskagi öelda, kas oleks olnud parem kui film oleks üldse tegemata jäänud. Filmi õhustik oli enamvähem tabatud, aga film oli ise ebaühtlane. Harvey Keitel oli päris kohutav. No ei sobinud ta sellesse rolli. Kujuteldamatult piinlik oli vaadata Keiteli nutmas. No oli piinlik koht. Külmavärinad tekkisid. Samas Madeleine Stowe oli ikka veel kohutavalt ilus. Loodetavasti keegi kunagi kolmandat osa tegema ei hakka.

4.

kolmapäev, aprill 06, 2011

Law Abiding Citizen (2009)


Kaitseministeeriumi Mäkiaveril tapetakse ära pere. Mõrvar pääseb kergelt. Maksab kätte. Tapab ära. Vähemalt üritab. Kõik, kes vähegi asjaga seotud. Advokaadid, prokurörid, kohtunikud, kontoriametnikud jne. Kuna tegemist on osavnäpuga, siis kasutab selleks igasugu vigureid. Tutvusringkond on filmi maapõhja sõimanud, et ebausutav ja nõme või nii. No eks ta paras crap oli kah. Kuigi kuigi oli film päris meelelahutuslik. Oli kõvasti mõeldud neid ebareaalseid sisukäike välja. Päris madalalaubaline just polnud. Pigem nagu kentsakas. Sama juhm käsikiri kui CSI Miami suvalisel osal. Jamie Foxx mulle ei meeldi. Selline wannabe Denzel. Butler oli lihtsalt tuim.

4.

teisipäev, aprill 05, 2011

Hereafter (2010)


Ootused olid päris kõrgel. Ikkagi Eastwood, kes on küpses eas ja naljalt mingit jama ei suvatse toota viimased 20 aastat. Algus oli uhke. Tsunaami oli lahe. Edasi pidi nagu film hakkama. Aga ei hakanud. Üritati sind kaasata mingisse kahtlasesse teooriasse. Ehitati ja ehitati mingit lugu, aga kuidagi valmis ei saadud midagi. Iga jumala stseen venis mõtetult pikaks lobisemiseks tühistel teemadel. Eastwoodi helilooming mõjus seekord kuidagi naeruväärse ja sobimatuna. Loota jäi ainult vinge lõpukiirenduse ja teravmeelse püändi peale. Kahjuks lõpp oli eriti mage. Poiss leidis tüdruku ja nad elavad praegugi veel õnnelikult.. Kuidagi väsinud ja uimane oli kogu asi. Matt Damonist hakkab pikapeale kõrini saama. Liiga palju on viimastel aastatel mängida jõudnud.

4.

esmaspäev, aprill 04, 2011

Unstoppable (2010)


Denzel on vana vedurimees, kellele antakse kantseldada üks noort masinisti mängiv tuim ja noor näitleja. Esimesel tööpäeval läheb raudteel jamaks, mis paneb proovile nii meeste omavahelised nö suhted ja kaalukausile asetab tuhatmiljoni inimese elu. Sellisest savist voolitakse filmi jooksul välja ordenit väärt kangelased. Lõpus on kõik niiii õnnelikud ja viskavad mitu muhedat nalja. Meeldivalt rumal, aga vajalik meelelahutus. Meelelahutusliku Ridley Scotti veelgi meelelahutuslikum vend Tony on Denzel Washingtoni ära kodustanud ja kütab järjest põnevusfilme teha. Rongifilme on lausa kaks tükki järjest teinud. Laisaks läheb. Peatamatu meeldis pisut rohkem kui metroofilm. Oli kuidagi sujuvam ja lihtsam. Ka Denzel meeldib mulle sellistes lihtsakoelistes filmides rohkem. Rasketes filmides kukub ta ropult näitlema. Natuke piinlikult palju püüab. Päriselus rongi juhtiva inimese jaoks oli Pidurdamatu kindlasti tülgastavalt naiivne ja solvavalt eksitav, aga oma aju mitte keeruliste mõtetega koormata mittearmastava minu jaoks oli film meeldiv labane meelalahutus, mille käigus 90 minutit möödusid meeldivalt kiiresti ja valutult.

5.

pühapäev, aprill 03, 2011

The Black Windmill (1974)


Michael Caine on inglise luureametnik, kelle teismeline poeg röövitakse segastel põhjustel. Segased põhjused ja kurikaelade kaval plaanimine paneb Caine-i tööandja kahtlustama. See kõik on tublile luurajale liig, mis liig. Ainus laps tuleb päästa. Caine haarab ohjad, selgitab välja ja maksab kätte. Lõpuks oli asi ikkagi rahas. Julmavõitu kättemaksu ingliks sobib Cain hästi. On enne ja ka pärast neid hästi ja väga hästi mänginud. Filmi lahedaimaks tegelaseks oli kindlalt peategelase kentsakas ülemus. Meenutas väga inspektor Clouseau-d Pink Pantherist. Ainult tõsine, mittekoomiline variant.

5.

neljapäev, märts 31, 2011

Armadillo (2010)


Tänapäeva demokraatiasõjad teevad minu üha enam nõutuks. Demokraatia on tore asi. Projektipõhistele sõjajumalatele sobib ideaalselt nö loosungiks staabisoojaku seinale. Reaalselt näeb see demokraatiasõdimine armetu ja ajuvaba välja. Lähed trambid üle kohaliku vaese agraaramoslemi põllu, lööd ukse maha ja ütled võltsilt tere ja küsid kus pahad on. Vahel saab mõni sõber haavata, vahest lendab mõni teine sõber tuhandeks lihatükiks. Kui nutirakett tapab kogemata kellegi ema või lapse, siis palud viisakalt sõjaväebaasist läbi astuda ja võtta sulle leinaks ettenähtud rulli raha pisarate pühkimiseks. Baasi jõudes teeb rühmaülem väikse briifingu, kus saab kiita ja laita. A la..sina Jesper lajatasid selle käsigranaadiga osavalt. Pats pats käib ülema küsi õlal ära. Õhtuks mängid natuke arvutisõda ja vaatad toonuse tõstmiseks pisut pornot. Kord kuus saavad tublimad lendava hobuse kujulised plekkplönnid frentsinurka ehtima. Kuna enamus uhkes kõrbevarustuses häid sõjardeid on 18-21 aastaseid, siis võib sõda Afganistanis pidada lapsepõlve lõpupeatükiks. Selliseks küpsuseksamiks. Hiljuti kärgatas skandaal ühe inglase kirjutatud raamatu ümber, mis võttis liiga avameelselt käsitleda, seda lootusetud taplust. Kära oli tõesti vihane. Minister, president...kes vähegi suutis püüdis ebasiiralt vehkida headest tavadest kuni hukkunute lähedaste privaatsusega. Väga väheveenvad olid need argumendid. Siin kirjutajale ja toreda Taani dokumentaalfilmi vaatajale jäänud mulje kiskus ikka sinna suunas, et kui selle sõja karjuvat lootusetust nähes leidub üha vähem noori, kes läheb sinna demokraatia sõna huultel suurt seiklust otsima või pereisasid, kel just see paarsada tuhat majakarbi viimistlusest puudu.

7.

teisipäev, märts 29, 2011

The Duellists (1977)


Napoleoni aeg. Kaks meest lähevad tülli. Tühise asja pärast küll, aga see ei loe. Üks peab surema. Kuna vastased juhtusid võrdsed, siis läheb parema selgitamisega aega. Korduvad duellid viivad meid läbi kogu Napoleoni armee tõusu ja languse. Ikka jääb lõplikust võidust lahutama emma või kumma haavata saamine. Ära ei lepita. Tundub, et naiivne ja igav film. Tegelikult mitte. Tegelikult päris nauditav jälgimine. Tegemist on kuulsa Ridley Scotti esimese filmiga. Raha kulus filmile alla miljoni. Enamus raha läks kostüümirendidks. Midagi ei ehitatud. Maksimaalselt oli kasutada kümmekond sõdurit. Kardetavasti tuli see materjaalne minimalism filmile väga kasuks. Teatrietendus looduskaunites kohtades. RS-i geniaalsus tuleb hästi esile. Algajale lavastajale valis stuudio ise peaosalised ja seekord läks hästi. Nii hästi rolli sobivaid näitlejaid leiab filmidest harva. Keitel oli eriti tubli. Polnud eluilmas mõõka enne käes hoidnud, kuid filmis vehkles nagu hull. Ideaalne mees mängima ebameeldivat ja vastikut buldogi laadset mölakat. Carradine oli jälle mõnusalt pehme ja rühikas hussaar, kes kirudes leppis tüütu Keiteli agressiivsusega. Lõpp oli ka meeldiv. Film täitis oma eesmärgi. Ridley Scotti märgati ja järgmiseks tuli juba Alien. Edasi tuli ajalugu.

8.

neljapäev, märts 24, 2011

9 (2009)


Päris muljetavaldav maailm oli loodud. Toredad tombud. Vinge kunstnikutöö. Fantaasiast puudust polnud. Legend millele film põhines oli tore..ühesõnaga kõik oli tore. Ei oska midagi kosta. Liiga ühtlaselt positiivne elamus. Pole kuskilt kinni hakata. Siinkirjutaja ei pea ennast ka multifilmide alal arvamusliidriks. Pigem perekondlikel põhjustel pean vaatama. 2 aastan poiss vaatas ka huviga otsast lõpuni. Kahtlen, kas tema sisust väga aru sai. 9 oligi pigem vormiline teos. Sisuliselt vajus lõpupoole natuke ära. Läks igavaks vms.

6.

teisipäev, märts 15, 2011

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy (2005)


Tunne oli selline nagu võõras seltskonnas, kus tehakse teistsugust nalja kui ise harjund tegema. Film oli kahtlemata humoorikas, aga mitte minu huumorimeelele lähedane. Samas kindlasti ei olnud nõme ja halb. Pigem oli värskendav näha midagi hoopis teistsugust. Küsimus oli pigem selles, kas see film mulle väga korda läks. Pigem mitte. Samas oli palju meeldivat. Alan Rickmani hääleosa depressiivse robotina oli super. Naispeaosaline meenutas tütarlast, kellesse kunagi sai silmapilkselt armutud jne.

6.

esmaspäev, märts 14, 2011

Murder on the Orient Express (1974)


Lugu teadagi millest. Kõik Christie fännid teavad nagunii enne rongi väljumist kes keda tappis. Ühesõnaga puhas vaatlus kinofilmist. Segab loomulikult see, et David Suchet on nii kuradima hea Poirot. Iga eelnev või järgnev peab võrdlust välja kannatama. Finney Poirot oli just sellel põhjusel mulle võõras. Kuidagi tige ja ebameeldiv. Lahenduse selgitamise stseenis meenus mulle kangesti Hitleri kuulus punkristseeni filmist Allakäik. Sucheti Poirot oli kuidagi kurblikum ja salapärasem. Samas Agathe Christile, kes käis esilinastusel, meeldis see film oma raamatute ekraniseeringutest kõige rohkem. Ülejäänud tegelased oli tasemel. Ingrid Bergman suutis isegi oma 5 minutise osa eest oscari võita.

7.

reede, märts 04, 2011

Death at a Funeral (2007)


Suguvõsa koguneb mehe matustele. On naised, lapsed, onud, tädid, jne ja üks salapärane kääbus. Edasi läheb lahti hull mürgel. Pärast igat stseeni läheb kõik aina rohkem per...ee..tuksi. Vinti keeratakse viimase piirini üle. Tavaliselt panen sellised asjad varakult kinni. Närvid on sellised nõrgad piinlike olukordade suhtes. Seekord kannatasin ära. Õieti tegin. Film jäi väga osavalt sinna piiri, mida ma taluda suutsin. Mitmeid kordi tundsin, et gramm veel ja enam ei suuda...aga kohe tõmbas lavastaja maitsekalt hoogu maha, et kohe järgmises kohas jälle taluvuse piire katsetada. Ja nii lõpuni välja. Mõnusalt hullumeelne film oli kokkuvõttes. Päris britilik polnud, aga midagi sinnakanti. Näitlejad oli inglased, tegevuspaik inglismaa, aga film oli kuidagi ameerikalik. Vähemalt mulle tundus. Trailerit otsides sattusin kohutavale neegrivariandile antud asjast. Päris õudne oli. Umbes sama õudne kui Get Carteri mustanahaline versioon.

Blogimine tuleb kuidagi raskelt viimasel ajal. Sõnad ei taha kuidagi lahedaid lauseid moodustada.

6.

neljapäev, märts 03, 2011

Attack on Leningrad (2009)


Film räägib meile õnnetust kuid vaprast inglise ajakirjanikust, kes jääb ümber piiratud Leningradi lõksu ja peab näljasurmale koos venelastega otse silma vaatama. Leningradi blokaad oli üks hirmus asi, millest eriti filme pole tehtud. Vähemalt selliseid, mis ajaloost oleks läbi murdnud. Ju siis on/oli liiga karm teema. Teema on iseenesest huvitav. Film paraku paras jubedus. Lugu iseenesest oli hea ja keeruline. Esitus oli liiga ilaselt pisaraid otsiv. Ameerika näitlejad olid ka nagu kirja teel tellitud. Saadke üks sümpaatne vanem mees ja üks kena blond tsikk. Mitte, et mul oleks Byrne-i ja Sorvino vastu midagi...aga kuidagi võltsilt mõjus kõik. Blokaadi jubedus jõudis minuni ka läbi nii nigela filmi. Päris uskumatu õudus.

5.