The Mechanic (2011)

Kui tubli nõukogude laps tahtis kosmonaudiks või bussijuhiks saada, siis iga kolmas ameerika juntsu tahab arvatavasti palgamõrvariks saada. Nii kuradima palju on selliseid filme. Eliitpalgamõrvar, kellele meeldib juhuslikult klassikaline vinüülplaadimuusika ja kes ehitab oma tugevate kätega klassikalisi autosid üles, satub jamasse. Algab, kestab ja lõppeb selline film samamoodselt. Palju mõtetut vägivalda ja palju läbi ülikulunud šablooni veetud sisujooni. Iga liigutus-plahvatus on vähemalt minut varem ette aimatud. Jason Stathami uskumatud seiklused viletsates ameerika actionfilmides ei taha kuidagi otsa lõppeda. Nii vahva oleks vahelduseks teda näha mõnes Jane Austini romaani jälgivas kostüümidraamas pisut jämedavõitu aga tarmukat tallimeest mängimas, kes peenel preilil korsetti lahti urgitseb. Filmi teine (väiksem) staar Jon Foster tundus kuidagi värskem kui täiesti siledaks kulunud Stathami mängitud kangelane.

3.

The Next Three Days (2010)

Ilus õhtu lõppeb ebatavalise hommikuga. Keskklassi koju saabub hommikusöögi keskpaigas politsei ja viib pereema vangi. Olevat mõrvanud ühe inimese. Tõendid on enam vähem head ja vangi ta läheb. Loomulikult ei jää Russell Crowe kauks jõude istuma. Kardetavalt süütu abikaasa ja ema on vaja vanglast välja saada. Päris korralik film. Sellist lihtsat ja kvaliteetset asja tuleb Hollywoodist liiga vähe. Russell Crowe on mõnusalt vanaks ja muhedaks saanud. Filmi miinuseks võiks olla see, et ruttu ununeb. Vaevalt nädal aega tagasi vaadatud asi, aga ega ma väga selgelt ei mäleta, kas naine ikka oli süüdi või mitte. Järelikult ei pidanud vajalikuks salvestada. Ega see hea märk pole põnevusfilmi puhul. Eks ta ikka üks liinitoodang ole. Suht vaadatava, aga ikkagi..
5.

Vanishing on 7th Street (2010)

Vool läheb ära. Tuled kustuvad. Kui jälle põlema lähevad, siis on enamus inimesi kadunud. Alles jäänud riided ja kingad. Käputäis inimesi on mingil peenel põhjusel alles jäänud. Algab küsimuste ja vastuste voor. Mis toimus, miks toimus...jne. Ei ole ju kõige rabavam sisututvustus. Ei olnud ka väga lootusandev film. Saatuseks odavmüük. Noh kui kuidagi komplimendiks kõlbaks, siis ütleks, et ootasin tunduvalt hullemat. Kohtati päris vaadatav. Näitlejad oli minujaoks suht uduselt teada. Väga püüdlikult ja segavalt ei üritanud näidelda. Kui siis ainult kohati. Väike vaikne ulme-õudusfilm. Midagi väga ebameeldivat pole.

5.

The Social Network (2010)

On kujunenud isiklikuks tavaks, et Oscaritel kõige võimsamalt niitnud filmi ma ei taha vaadata. Vaatan mitu kuud hiljem, siis kui sisemine vastumeelsus taevasse kiidetud asja vastu on lahtunud. Siis saab rahulikult keskenduda. Departed-id vaatasin vist lausa 2 aastat hiljem. Ja väga meeldis. Sotsiaalse võrgustikuga olid tunded eriti kahestunud. Facebooki loomine eriti lubav sisu ei tundunud. Sama huvitav oleks teada lugu mehest, kes hambaharja leiutas võis siis sellest kodanikust, kes taipas vetsupaberi rulli keerata. Aga samas David Fincher ei ole võimeline pettumust valmistama. Igav pole tema filme vaadates kunagi hakanud. Võtsin siis ja vaatsin ära. Ja igav mitte sugugi ei hakanud. Väga hea film. Lugu ei olnud tõesti metsikult huvitav. Viletsam lavastaja oleks teinud kindlasti paraja käki. Kuid Fincher oli teinud imet. Minujaoks tundmatu suurus Eisenbergi oli ka võimas. Ebameeldivalt meeldiv sitapea. Rikkaks vist teistmoodi ei saagi. Pead ära otsustama, kas sulle on tähtis sõbrad või auahned plaanid. Rikkad nolgid olid lahedad. Võib-olla, et liiga lahedad. Nii koomiliselt vastikuid inimesi oli kohe lahe vaadata. Sümpaatse lause ütles üks neist filmis: „Me ei saa talle midagi teha. Kõigile tunduks nagu ajaksime võimlas Karate Kid-i taga“. Siis veel see koht, kus Zuckerberg tütarlapsele õlut pakkus. Üritas lahe olla. Võimas koht. Naersin südamest. Hirmus elu võib Zuckerbergi oodata. Pole veel 30-ndki täis, kui juba oled biljonäär ja sinust elust on tehtud vinge Hollywoodi kassafilm. Kuhu edasi. Keskeakriis tuleb võimas. Motika ostmisest jääb väheks. Loodetavasti tulevased põlvkonnad, kes seda filmi vaatama satuvad mäletavad, mis asi see Facebook selline oli. Tundub, et (loodetavasti) sureb varsti maha. Kindlasti (kardetavasti) tuleb varsti turule mingi veelgi karmim sotsiaalne narkootikum.

8.

A Bridge Too Far (1977)

Tähterikas sõjafilm mehelt, keda traileristes kindlasti nimetatakse : „The man who made Gandhi“. Rüütlilt, kes sobis hästi jõuluvana mängima. Film tekitab alguses hämmingut ja paneb kerkima mõne kulmu. Tahaks kavalehelt kontrollida, kas see on ikka teine maailmasõda millest jutt käib . Ei ole tukslevaid vereklompe või ära lendavaid jäsemeid, mida Spielbergi kuulsas sõjafilmist mäletame. Meeleolu on pidulik. Lahingusse minnakse rõõmuga, ohvitserid lasevad kaasa pakkida kindlasti golfivarustuse ja õhtusöögi kuue ja viskavad kindlasti umbes 3 mõnusta briti nalja. Film räägib ühest untsu läinud opertastioonist, mida auahne kindral Montgomery tahtis kindral Pattonile nina alla hõõruda, et tõestada, kes on mees. Täpsemalt operatsioon Market Garden või siis veel täpsemalt maailma suurim langevarjuoperatsioon. 35 tuhat meest hüppas lennukist. Kõik, mis ma sellest lugenud olen ei meenutanud sekundikski seda, mis ekraanil toimus. Ekraanil oli kõik nii väärikas, ilus ja puhas. Lõpp oli muidugi sama, mis ajaloos – liitlased said parajalt kõrvetada. Tahtsid liiga suurt tükki korraga alla neelata. Isegi sakslased olid väärikad ja viisakad. Üldse mitte nii julmad natsid kui tavalistes filmides. Ainuke asi, mis enamust sõjafilmi meenutas oli fakt, et tankist välja jooksev sakslane röögib kuidagi teise tooniga kui mõni teine rahvas. Kuidagi kiledamalt. Näitejate ansambel meenutas korvpalli unistuste meeskonda mingilt olümpialt. Sõjafilmid mõjuvad staaridele millegipärast magnetina. Selles siis olid tähtsamad ohvitserid Antony Hopkins, Sean Connory, Robert Redford, Gene Hackman ja palju teisi. Sellised staare täis sõjafilmid on toredad jube selle poolest, et nad kestavad umbes 2 nädalat. Kõik kuulsad lõustad peavad oma sutsaka vääriliselt ära saama teha. Hopkinsi sutsakas oli kõige mõnusam. No eks ta ole sellest kambast kõige parem näitleja ka. Film kestis ja kestis. Lahingumöllu oli meeldivalt mõõdukalt. Enamus ajast näitlejad näitlesid. Lugesid mõnusaid dialooge ette. Päris meeldiv filmielamus oli. Võib võrrelda vana kalli ja tolmuse veinipudeli äralahendamisega päikseloojangulisel õhtul. Peaks vist ennast kokku võtma ja Gandhi ära vaatama

9.

True Grit (2010)

Tüdruk tahab isa surma eest tasuda. Leiab mehe ja teine tuleb ise juurde. Ajavad taga ja saavad kätte. Kogu lugu. Kuidas ennast täpselt väljendada? Üks „järjekordne vendade Coenid film“. Vaatasin, meeldis...aga vaimustust ei tekkinud. Sama tunne vist on tabanud viimast kümmet Coenide filmi järgselt. Pisut vist üle keskmise Coenid film. Kindlasti Fargo ja Lebowski mõjusid rohkem. Kõik oli pisut umbne. Osatäitjad olid liiga täpselt valitud. Lugu mille ümber film keerles jättis pisut igava mulje. Aga tehtud oli hästi. Ajas ei vanane. Viisakas roadmovie. Näitlejatest meeldis enim Josh Brolin. Bridges vana ja kähiseva karvase joodikuna ei tekitanud eriti värskeid elamusi. Olen nagu ennegi seda osa mängimas näinud. Damon on lihtsalt pisut ära tüüdanud. Üritas seekord ka liiga palju. Üldse tundus film liigse üritamisena. Kohe pidid vägisi nautima iga stseeni ja dialoogi. Filmi lõpuks tekkis väsimus.

6.

The Way Back (2010)

Hulludest inimestest. Stalini hakklihamasin oli ikka üle mõistuse julm ja tõhus. Selle süsteemi võitmine nõudis täiesti ebanormaalset tahtejõudu. Esiteks on sind täiesti süüdimatult kodust kaasa võetud. Täiesti süüdimatult uskumatult pikaks ajaks täiesti hullumeelsetesse tingimustesse vangilaagritesse saadetud. Kõik see vaimne vägistamine ja füüsiline vintsutus peaks inimest piisavalt töötlema, et tal enam vaimujõudu pole põgenemiseks. Et asi veel hullem oleks, siis Siberist põgenemine pole ju naljaasi. Tuhanded ülimalt ebasõbralikud kilomeetrid lahutavad sind vabadusest. Surm valitseb igal sammul ja igal moel. Sured nälga või siis lastakse tabamisel maha. Film räägib ühest vähesest õnnestunud katsest. Grupp hulle kõndis läbi Venemaa Mongooliasse. Seal avastati, et Mongoolia on vahepeal kommunistlikuks riigiks saanud. Edasi läbi Gobi kõrbe Tiibetisse. Ja edasi Indiasse. Loomulikult enamus kohale ei jõudnud. Mõni jõudis . Kui see poleks päriseluliste sündmuste põhjal kirjutatud, siis ei usuks eriti. Loen praegu ühtesid memuaare just Gulagi vangilaagrist. Väga film meeleolus mööda ei pane. Tegelikult ei pane üldse mööda. Võibolla on isegi näitab vangipõlve liiga leebelt. See tuleb kasuks. Tavaliselt filmid kipuvad vinti üle keerima. Toppima sisse nõmedaid stampe inimhinge ilust, vaprusest ja vennalikkusest. TWB-i vanglaosa on suht õnnestunud. See pole ka filmi põhi tegevuspaik. Film on üks pikk rännak. Nälg, janu ja surm. Pole midagi öelda. Film on hästi õnnestunud. Peter Weir on ennegi korduvalt hästi õnnestunud. Selline eepika sõber. Nimekirja scrollides leiab sealt palju filme, mida olen näinud ja mis on meeldinud ja mida pole taibanud tema tehtuks pidada. Näitlejatest oli kõige huvitavam Colin Farrell. Minu lemmik näitlejate hulka just ei kuulu, aga teine nähtud järjest nähtud hea osa temalt. Crazy Heartis tegi ka super sutsaka. Teda peaosas omavad filmid ei ole nii hästi muljet avaldada suutnud.

7.

Battle Los Angeles (2011)

See film sobib hästi verivärsketele ameerika noorsõduritele vaatamiseks enne missioonile saatmist. Moslemid on ka mingis mõttes tulnukad. Eriti kui seda sedasi serveerida. Kurjad tulnukad tuleb ju hävitada. Sihtida sinna kohta, kus ameeriklastel süda asub. Kujutan ette kuidas tulevasel merejalaväelasel päästikusõrm tõmblema hakkab seda filmi suurelt ekraanilt ja korraliku soundiga vaadata. Päris masendav film oli. Ei mingit lugu ega salapära või üldse midagi, mis heal filmil peab olema. Tüütu ja nonstopne püssiragin ja plahvatusekõmin. Mitte kui midagi polnud vaadata. Arvutimängu igav level, kus on lõpus vaja mingi suurem koll pikaaegse tulejõuga ära tappa. Ajaraizk.

2.

You Will Meet a Tall Dark Stranger (2010)

Järjekordne Woody Allen film. Töökas vanahärra. Film keskeakriis võlust ja eelkõige valust. See kriis võib ikka väga jube olla. Eks aeg näitab, kas minu poeg peab kunagi vanemaks saades tajuma oma isa hulluks minemist. Loodetavasti mitte. Vanad inimesed võivad ikka võimatud olla. Mida vanemast peast hullus saabub seda jubedamad tagajärjed. Woody Allen teab ilmselt millest ta räägib. Tema enda plahvatus oli eriti võimas. Jättis maha oma elu armastuse ja muusa, et põgeneda kodust nende ühise kasutütrega. Film ise oli päris tore. Aga paraku üpris igav. Puudu jäi just plahvatusohtlikusest. Woody Alleni filmis on tavaliselt 1-3 kiiret ja pinevat hetke, kus gaas põhja vajutatakse ja vaataja hoiab hinge kinni või naerab. Selles filmis olid need kohad pisut lahjad. No eks näis, kas järgmised (Allen on väga töökas inimene) taiesed on surematumad.

5.

The Bang Bang Club (2010)

Film peitis endas mitut ohtu..rassiline diskri- mineerimine ja pressifotograafia. Nendest ei osata tavaliselt väga vaadatavat filmi teha. Eriti halvad on filmid fotograafidest. Kuna ma ise pean päevast päeva fotograaf olema, siis olen eriti kriitiline. Arstid naeravad Dr.House-i ka alati välja. Ryan Phillipe on ka ohtlik näitleja, kes suudab vahest terve filmi untsu keerata. Ja lisaks kõigele jäi trailerist suht lahja mulje. Film ise üllatas. Täiesti korralik film. Seltskonnast Lõuna-Aafrika pressifotograafidest, kellest said legendid. Päev nägi neil välja hirmuäratav. Valge aja jooksid nad lendlevate kivide ja hoope jagavate pikkade nugade (ei tule meelde kuidas neid nimetati) eest kõrvale põigeldes ringi ja võtsid lolli järjekindlusega üles üksteist peksvate ja tapvate mustanahaliste vahelisi tänalööminguid. Toimetustest läbi ja siis klubisse pidutsema. Kuna seda mida pildistada oli toimus tihti ja vägivald läheb lehelugejatele üle maakera väga korda, siis oli elus põnev ja lõbus. Kõik "ilus", aga kippus otsa saama. Noad ja kivid asendusid tulirelvadega ja õhtused narkootikumid said mõnele mehele liiga koormavaks. Üllatavalt hästi olid filmi õnnestunud samaaegselt rääkida nii seltskondade kui ka indiviidide lood üksikuna ära. Lamedatest klišeedest hoiduti. Film oli meeldivalt tasakaalus. Lihtne vaadata. Nalja ei tehtud ja traagikat ei filmitud aeglustatult.

8.

5 Days of War (2011)

Ei saa kuidagi aru saada vene karu sõjamasinast ja selle juhtidest, aga selliste filmide tegemine on ikka üks kahtlane üritus. Gruusia, kes sõjas valusasti haiget sai oleks võinud need kümmekond miljonit dollarit kuidagi kasulikamalt ära kasutada. Ehitada sõjapõgenikele korralik kino vms. Film oli paras õudus. Kui sulle tundus kunagi, et meie Nimed marmortahvlil on pisut imalavõitu, siis see Gruusia PR film peaks sind vähemalt oksendamise piirile viima. Mis seal salata...Andy Garcia oli kadestamisväärselt sarnane Gruusia presidendile ja Renny Harlini tugevaim külg on igasugust kiiret madinat lavastada...aga film ise...oh õudust. Keda selline jube soust veenma peaks. Eriti lolle ameerika koduperanaisi? Ma arvan, et isegi Mart Laaril oleks seda piinlik vaadata. Kõige õudsamad kohad, mis diivanil piinlikusest nihelema panid olid sellised pikad dialoogid, mis rääkisid nö tausta lahti. Seda peaks ette kujutama sedasi, et grupp näitlejaid on välja printinud paki valitsuse poliitikaosakonna pressiteateid ja üritavad neid pausid ja erinevate hääletoonidega näidelda. No ei olnud ilus ega usutav. Naljakas olid nö naiskangelanna. Selline suurte rindadega modellivälimusega linnadaam üritas, mis ta üritas...ei tulnud välja. Soome aksendiga rääkiv kuri kasakas oli vähemalt naljakas. Tüsenev Val Kilmer fotoreporterina oli lihtsalt katastroof. Kui madinakohad poleks nii toredalt naiivsed ja nooruslikult särtsakad olnud, siis poleks mingi nipiga suutnud seda käkki lõpuni vaadata. Loodetavasti meie valitsus pronksööst sellist filmi ei telli.

2.

Franklyn (2008)

Film ei olnud üldse see, mida ma piltidelt nägin ja aimata oskasin. Ootasin sellist üle keskmise tavapärast ulmefantastilist lastefilmi. Filmi plussiks loeks kohe kindlasti seda, et esimesed minutikümned ei saanud ma eriti midagi aru. Sümpaatselt segane värk. Ette rutates võin öelda, et mõnest asjast ei saanud lõpuni aru. Mida lõpupoole seda selgemaks ja reaalsemaks kõik muutus. Päris ära ei jõudnud õnneks tüüdata. Lõpp oli ka hea. Sisu ei hakkaks peensusteni lahkama. Pole enam huvitav vaadata vms. Ryan Phillipest pole kunagi eriti midagi pidanud. Selles filmis vist tundus ta esimest korda hea. Siiamaani on ta pigem sellise halva näitleja sünonüüd olnud minu jaoks. Enam pole.

6.

Le scaphandre et le papillon (2007)

Külastasin sellist heade filmide riiulit. Külastuse tegi huvitavaks veel fakt, et ma prantsuse filme tavaliselt ei suuda vaadata. Mingi füüsiline tõrge. Ei sobi minuga. Tuukrikell ja liblikas tuli ise õnneks tasuta kätte ja suutsin leida jõu seda vaadata.
Sisu oli iseenesest hirmuäratav. Edukas ja uhke mees saab südamerabanduse ülimalt ebameeldiva kõrvalnähuga. Ta lihtsalt ei suuda enam midagi liigutada. Ainukesed asjad, mis toimivad on silmad. Selline õudne olek on mulle ja kindlasti teistele noorsookirjanduse austajatele tuntud romaanist Krahv Monte Cristo. See tähestiku ja silmapilgitusega suhtlemine. Mis võib olla veel õudsam. Ei saa mööda küsimusest, kas see on elu. Ja kui on, siis kas see on elamist väärt. Oled kõigile suht naeruväärne vaatepilt. Ei saa isegi televiisoris kanalit vahetada. Rääkimata muudest ja vajalikemast tegevustest. Peab ikka tahtmist olema, et suuta ennast sundida silmapilgutuskeele abil raamatut kirjutada. Kardan, et ta oli pigem erand. Normaalne inimene tema asemel murduks ja sureks vaikselt ja nukralt ära. Kui filmist rääkida, siis oli see väga hea. Sellised meditsiiniteemad on rasked teha, kuna traagika on üüratu ja nutumoment ajab nutumomenti taga. Hea haigusefilm peab olema kanal-kahelikust nutudokumentaalist võimalikult kaugel. Julgen öelda, et see film oli õnneks väga kaugel labasest nutufilmist. Näitlejaga samuti vedas. Õnneks oli algselt plaanitud Johnny Depp kinni piraadifilmiga. Prantslane ja prantsuskeelne film mõjusid väga ehtsalt ja usutavalt.

8.

Passengers (2008)

Kukub alla lennuk. Ellu jääb käputäis inimesi. Noor ja ilus ajudoktor pannakse neid jälgima ja remontima. Noh, et stress jms üle läheks. Midagi ametlikus cräshiraportis ei taha klappida ellujääjate ütlustega grupiteraapias. Doktoripreili hakkab kahtlustama ja nuhkima. Patsiendid hakkavad salapäraselt kaduma. Ühesõnaga iga minutiga läheb asi ikka keerulis-müstilisemaks. Üsna ruttu selgub, et pole tegemist sellise lihtsa värvilise põnevusfilmiga, mida arvasin telekavast lugedes olevat. Juhtusin ikka sellisele keerulise susser-vusser-night-shyalaman-stiilis-müstika-thrillerile. Mingi hetk(see oli juba pärast seda, kui film oli oma tõsiseltvõetavuse minetanud) hakkasin põnevusega ootama kuidas küll lavastaja ja kirjutaja selle üle igasugu mõistuse piiri läinud teemade kruvimise juhtmed jälle lõpus kokku suudavad ühendada. Eriti ei suutnud. Äraarvatav ja laisk lõpp. Pisaratekoht nutma ei ajanud jms. Suht mittesoovitav film..kui just ei ole selline müstika hull..keda meditsiin toetama peaks.

4.

Season of the Witch (2011)

Mitte kuigi muljetavaldav logistikafilm pimedast keskajast. Nõiad, katk, templirüütlid, Nicolas Cage ...ühesõnaga kirju värk. Kindlasti saaks seda filmi paremini teha. Selline sünge värk tuleb filmis vahest hästi välja. Selles filmis oli kõik kuidagi võlts ja plastmass. Näitlemine oli ka keskmisest viletsam. Nicolas Cage oli oma tuntud piiratuses. Tegi oma ära nagu spordireporter ütleks. Meeleheitlikult näidelda ei üritanud. Südant pahaks ei ajanud. Sellistes filmides meeldib ta mulle hästi. Ei oskagi midagi rohkem lisada. Selline vähekoormav film pärast rannamõnude vahele nautida.

4.

Jonah Hex (2010)

Midagi neis koomiksifilmides siiski on...miks ma neid muidu nii tiheda tihedusega vaatan. See oli üks lahjamaid. Loomulikult ei ole ma seda koomiksit silpigi lugenud, ega sentimeetritki vaadanud...aga julgen öelda, et film oli kindlasti viletsam kui originaalmaterjal. No teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik. Lugu nagu oli. Oli nagu üritatud ühte 1,5-sesse filmi mahutada kõik, mis toppida annab. Lisaks kiirelt üle vuristatud sisule pidi film sisaldama palju mõtetut plahvatamist kui ka väga ebaolulise naistegelase väga olulise ilukeha demostreerimist. Lisaks Brolini ja Malkovichi mehelikult ülbet kuid ebausutavalt tuima dialoogi. Rohkemaks eriti aega ei jäänud. Mõtetult palju igavat vägivalda ja vilets make-up. Malkovich võiks rohkem normaalseid filme teha. Sellised kurikurikaelad hakkavad pisut maha käima. Aga järelikult on karjäärikõveras jõudnud kätte punkt, millest on raske joont ülespoole vedada. Pead mängima seda mida nõutakse ja mida pakutakse.

3.

Test pilota Pirxa (1979)

Lapsepõlv oleks olnud hoopis vaesem ilma selle filmita. Need purunevad käed ja kargelt tõsine robotite otsimine jätsid koolieelikust minusse kustumatu jälje. Täpselt muidugi ei mäleta, aga õudne võis see film mulle tunduda küll. Samasse eluetappi jäänud Galaktika seriaal oli selle filmi kõrval tore laseritega meelelahutus. Tõsised kivinäod laevapardal ja loomulikult pildil olev filmi keemispunkt mõjusid nõukogude lapsele kainestavalt. Õnneks ma ei mäleta, kui kaua ma võõraid ja tuttavaid onusid kahtlustavalt robotiteks mõtlesin. Vist polegi seda filmi pärast õrna noorukiiga näinud. Nüüd kibestunud keskealisena seda vaadata oli üllatavalt meeldiv. Film oli meeldivalt lihtne. Missioon, minategelasest kangelane ja Tallinnfilmi töötajate poolt loodud suht okei kosmoselaev. Igasuguste kosmosemasinate loomiseks nõukogudemaal tehnikat eriti võtta polnud. Liiga palju oli vast lihtsalt "ping" tegevaid seadeldisi. Vanemast peast väärib ära märkimist filmi algus, millest eriti midagi meeles polnud. Mõnus ameerikalik algus. Mägedes roniv Pirx saab ettepaneku juhtida roboteid testivat kosmoselendu. Meenus kohe mäeküljel rippuv Tom Cruise mingis Võimatu missiooni osas. Kurat teab kust välja aetud Ford Mustang ja paar osavat filmilõiku mingis rahvusvahelises lennujaamas. Meeskonnaliikmed olid hästi valitud. Kõik olid parajad kivinäod ja võisid varjata robotile omaseid juhtmeid ja lambikesi. Üks neist puha eestlane isegi. IMDB-ist selgus, et too kaasmaalane mängis Mõmmi ja Aabitsas mingit hundikutsikat. Ja nagu selgus ühest Postimehe artiklist võitis see Poola-Eesti ulmefilm Trieste filmifestivalil Kuldse Asteroidi nimelise preemia. Ridley Scotti Tulnukas pidi leppima hõbedasega. Tegemist on kindlasti filmiga, mida vaatan hea meelega ka 30 aasta pärast...kui vanajumal niipalju aastaid annab.

7.

Hanna (2011)

Avanes hiljuti meeldiv võimalus kinos käia. Sobivat filmi valides tabas mind paaniliseks pettumuseks, et ükski film eriti huvi ei paku. Kas on päris masendav lugu mõnest müstilisest mõtetutusest või siis midagi eriti nutuhimulisele näitsikule. Ühesõnaga kavast vaatas vastu hunnik...teadagi mida. Suvine värk. Inimesed tahtvat lõõgastuda. Hanna tundus halbades variantidest parim. Kuigi teatud kahtlus puges hinge. Tundus nõme lugu, aga head näitlejad..ja trailerist paistis, et ka püüavad palju. Filmi algus oligi filmi kõige toredam osa. Selline talvine värk. Isa ja tütar ja metsik loodus. Edasi läks juba kahtlasemaks. Sellised labased koomiksivandenõud, üliässalt näidelda üritav Cate Blanchet ja napakalt kunstipärased võttekohad ja kaadrid. Eks produtsendid tahtsid proovida kuidas romantiliste kaunisfilmide lavastaja sellise märulijuraga toime tuleb. No tuli küll eksole, aga tagantjärgi jäi ikkagi selline tunne, et kas ma ei oleks seda kaht tundi millegi kasulikumaga sisustada võinud. Magada näiteks vms. Oli üks keskpärane, ilusti filmitud euromätrix. Mingit hingelist lähedust ühegi tegelesega ei tundnud. Paljukiidetud käsikiri oli igav ja totakas. Ei oska midagi eriti kiita , et arvustus nüüd nii hävitavana ei mõjuks. Kindlasti parem film kuumal suvepäeval kinos istumiseks kui mõni Kiirete ja Vihaste 57-s osa.

5.

Kaks päeva Viktor Kingisepa elust (1980)

Üks täiesti unustatud kaheosaline telefilm. ETV2 suvatses arhiividest välja tuhnida. Propagandasousti kohta oli päris nauditav vaatamine. Korralikult tehtud. Näitlejad oli head. Krjukov on lausa sündinud Kingisepa rolliks. Sai vist hiljem uuesti proovida. Mandri oli Poskana väga mõjus. Üllatav-naljaka kõrvalosaga maha Jaanus Nõgisto. Teda ei oleks küll osanud oodata. Kokkuvõttes oli üllatavalt korralik elamus. Kahju, et seda filmi niimoodi häbenetakse, et isegi imdb-ist ei ole võimalik seda leida. Loodetavasti mõni rahvuslikult meelestatud arhivaar, seda ära ei kustuta vms.

6.

The Two Jakes (1990)

Chinadowni järg. Pärast Polanski põgenemist jäi käsikiri aastateks vedelema. Küllap jäi tegemata film Nicholsoni hingele kripeldama ja võttis mees ise lavastada. Ei oskagi öelda, kas oleks olnud parem kui film oleks üldse tegemata jäänud. Filmi õhustik oli enamvähem tabatud, aga film oli ise ebaühtlane. Harvey Keitel oli päris kohutav. No ei sobinud ta sellesse rolli. Kujuteldamatult piinlik oli vaadata Keiteli nutmas. No oli piinlik koht. Külmavärinad tekkisid. Samas Madeleine Stowe oli ikka veel kohutavalt ilus. Loodetavasti keegi kunagi kolmandat osa tegema ei hakka.

4.