Takers (2010)

Ei tea, mis selles panga röövimise protsessis nii seksikat on, et sellest peab iga viie päeva järel uue filmi tegema. Neid filme on ikka umbes 100 000 tehtud. On halvevmaid ja on paremaid. Head on tõesti head. Näiteks viimane Affleckti oma. Takers ei olnud nüüd kõige hullem. Algus oli küll filmil õudne. Vastikult noored ja ebausutavalt kenad noored mehed olid ennast kenasti riide pannud ja mängisid karjäärikriminaale. Ühel oli väike armas sportauto...teine kandis jälle totakat kaabut viltu peas jne. Kõigile oli nagu püütud anda mingi kiiks, et ära tunda. Ära tunda oli tegelasi tõesti rakse. Igavad ja tundmatut näitlejad. Eriti häbiväärselt deja vu oli pangarööviks valitud viis - laseme inkassoauto läbi asfalti metroosse kukkuda...kamoon.. Takersi parim külg oli lõpp. Viimased neljandik filmist oli täitsa okei. Üks päris mõnus tagaajamislõik ja normaalne lõpumäng. Kokkuvõttes oli film ikka kõle keskpärasus. Kellegil seda vaatama tormata küll ei soovitaks. Kindlasti näete selle kunagi aastate pärast mõnel ilusal õhtul Kanal 2-st ära.

5.

Major Dundee (1965)

Peckinpahi filmid mulle üldiselt on meeldinud. Palju kärtsu ja mürtsu.. lisaks omapärane aeglane jutustamine. Ootasin sellelt filmilt ka suht palju. Charlton Heston on minust kuidagi kaugeks jäänud. Vilksavad mööda sõjavankril piitsa vibutav Ben Hur või siis tegelane Ahvide planeedilt...või siis vananev relvahull Michael Moore-i dokumentaalist. Polegi vist teadlikult ja tervenisti mõnda temaga filmi vaadanud. Selline viktoriininäitleja minujaoks. Pärast nägemist ütleks, et pikk, kena aga jube igav.

Filmi enda algus oli okei. Ootasin ju palju. Mõtlesin ootusärevalt teemaarendustele sügavaid mõtteid otsa. Poolepealt sain aru, et pole vaja mõelda. Pole siin mingit sügavat mõtet. Mõtetu heegeldamine inimtunnete teemal. Paras keskpärane Õnne 13. Kärtsu ja mürtsu oli ka vähe. Film oli ainult siis huvitav kui Richard Harris kaadris oli. See mees hakkab meeldima. Peaks esimesed Harry Potterid ka tema pärast uuesti vaatama.

4.

Blow Dry (2001)

Spordifilmidega mul veab. Eks ma ise ka otsin neid. See siin räägib juuksurite inglise liigast. Juuksurlus ei ole nüüd see ala, mis mul pirnid peas põlema paneb. Adam Sandleri juuksurifilmi ei vaataks ma mitte mingi raha eest. Britide romantilised koomikud teevad aga imet. Film oli puhas rõõm. Lahedad näitlejad, keerukad suhted ja südamlik huumor. Kummaline, et enamus inglise sellistes läilades romantikakomöödiates on tunne, et näitlejad teevad tööd mõnuga. Nagu ei olekski töö. Ameerika romantikud seda ei oska.

6.

The Incredibles (2004)

Pärast algklasse pole multifilmid mind väga köitnud. Seekord tahtsin tahtsin titele näidata. Titt natuke vaatas, siis läks oma asju ajama. Kummaline küll, aga mina jäin huviga vaatama. Nii head pikka ameerika multikat pole ammu ...võibolla mitte kunagi näinud. Tõsiselt hea kraam. Tavaliste jääaeg-shrek stiilis teoste viga on selles, et need tüütavad pärast pooletunnist vaatamist ära. Sisu saab otsa ja jäävad ainult poolkõvad naljad. Imelised üllatas tõsiselt. Pole ammu ühelegi päris filmile niimoodi kaasa elanud. Nõmedaid multikanalju ei tehtud ka peaaegu üldse. Poole filmi pealt tuli titt ka tagasi ja vahtis silmad punnis lõpuni. Eesti näitlejate pealelugemine oli ka parim, mis ma kunagi kuulnud olen. Plussiks oli loomulikult ka see, et Evelin Pange ja Tiit Suka tegelased olid väga nende enda nägu:)

8.

Thunderbolt and Lightfoot (1974)

Ilusal suvepäeval kohtuvad viljapõllul kaks meest. Üks on just Pontiac Trans Am-i ärandanud noor päiksekiir Jeff Bridges ja põgenev pastori- riietuses Clint Eastwood. Algab seiklusrikas roadmovie. Kulminatsioon saabub pangarööviga. Michael Cimino esimine film. Järgmiseks oli Hirvekütt. Ausalt tunnistan, et Cimino fänn pole kunagi olnud. Hirvekütt ka oluliselt ei meeldinud ja kustumatut jälge ei jätnud. Natuke igav ja aeglane minu maitsele. Film tammus paigal. Kuigi paberite järgi oli tegemist seiklusfilmiga, siis tegelikult oli selline meeste film. Palju autosid, sõprus ja lausa tunded. Kahtlustan, et tänapäeval oleks film Eastwoodi ja Bridgese suudlusega lõppenud. Kuna ajad olid teised, siis lõppes lihtsalt kurvalt. Jeff Bridgese ainus oscari nominatsioon (kuni selle aastani). Päris kaua pidi teist ootama. Noort dude-i on huvitav vaadata. Selline väga noor ja väga ilus ja väga elav. Praegu on hoopis teine tüüp.

5.

Wanted (2008)

Üks koomiksifilm, mis mulle meeldis. Hulluks ei ajanud, aga meeldis. Tore värviline meelelahutus. Lavastaja isik sai alles pärast filmi vaadatud. Tulnud venemaalt ja teinud päris korraliku vene vampiirifilmi. Täpsemalt ainsa vene vampiirifilmi, mida ma kunagi vaadanud olen. Jusiis Hollywoodis keegi ka vaatas ja nii see läks. Wanted-e juures häiris mind Angelina Jolie. Mitte, et ta midagi oleks väga halvasti teinud, aga jäi mulje, et see on rohkem film temast. Peaosaline ja Morgan Freeman tundusid olevata teisejärgulised. Isegi plakatil laiutas revolvrit jõllitav Jolie 4 korda suuremalt kui kangelane. Tunnetan turundusosakonna meeletut survet. Filmi valmis tegemine on küll tähtis, aga selle mahamüümine tundub olevat tähtsam. Kuid ikkagi Jolie oli siiski pesuehtne kõrvaltegelane. Natuke segas. Liiga palju tombriderlikku vähkremist tema poolt. Kui see kõrvale jätta, siis omasuguste seas väga tubli film. Samas järjeosa väga ei oota. Kogu see peen lugu räägiti esimeses osas ära. Edasi saab ainult allamägi olla. Timuri nimelise lavastaja kõige viimasem projekt tundub eriti raju olevat. Räägib Abraham Lincolni-st kui vampiirikütist. Mida kõike välja ei mõelda.

6.

Chinatown (1974)

Film ei ole tegelikult mustvalge. Pilt lihtsalt meeldis. Eredavärviline, aga tõsine lugu nuhk Jacki paarist pingelisest päevast. Kui lugu lauale laotada, siis ei olegi eriti põnev. Põnevaks teeb see kuidas Polanski seda jutustab. Pidevalt tõusev pinge. Külm surmaoht läheneb iga minutiga. Peategelane aga säilitab mõnusalt rahu kuni lõpuni välja. Jack Nicholson oli tippvormis. Aasta hiljem tuli lend üle käopesa. Hilisem Nicholson on mulle natuke ebameeldiv. Seitsmekümnendate Nicholson on täpselt paras. Ei ole liiga aeglane jutt, ega ole juuksed veel liiga rasvaselt kukla suunas kammitud. Jõuline väike mees. Hea, et protsendi pruut Ali MacGraw Steve McQueeni juurde plehku pani ja Faye Dunaway rolli valiti. MacGraw on küll väga ilus naine, aga Dunaway sobib lihtsalt rolli ideaalselt. Pole liiga ilus, pole liiga noor aga väga salapärane. Film üldiselt meenutas mulle väga Variautorit. Kuigi kahe filmi vahel on üle 25 aasta vahet on pinge sama. Mustad pilved kogunemas üha raskemini olukorda kontrolliva peategelase pea kohale. Sarnaselt Variautorile on Polanski õnneliku lõpu õnnetuks muutnud. Õnnelik lõpp sellisele mehele hästi ei istu, kelle eluloos Charles Mansoni nimeline tragöödia figureerib. Lahe detailne osa on filmis Polanskil endal. Väike vastik hamster, kes Jacki nina ära veristab. Mille tulemusena Nicholson peab oma näitleja annet läbi jõulise plaastri tõestama. Saab hakkama.
Postituse jaoks infot kogudes leidsin üllatusega, et Chinatownile on ka järg tehtud. Polanski asemel lavastas Nicholson ise. Peab vaatama.

9.

The Gingerbread Man (1998)

Paberil oli uhke. Altman lavastab ja Grisham kirjutab filmi jaoks spetsiaalselt loo. Näitlejad tunduvad ka enamvähem tasemel. Tulemus oli parimal juhul keskpärane. Võibolla ootasin liiga palju. Grisham on üks mu loetavamaid autoreid. Teda on nii lihtne lugeda. Tavaliselt ostan raamatu ja loen kahe õhtuga läbi. Aga eks Grishamil ole ka viletsamaid lugusid. See oli üks nendest. Igavavõitu ja etteaimatav. Peale Firma ja Pelikaani memorandumi polegi tema raamatutest korralike filme suudetud teha. Piparkoogimehikse puhul vedas ka peategelane alt. Kenneth Branagh ei seostu mul kuidagi eduka advokaadina. Natuke ülehinnatud näitleja.

5.

The King`s Speech (2010)

Enne filmi: Nägin filmi kirjeldust, nägin pilte, nägin näitlejate nimesid. Kõik. Selge. See on õnnestunud film. Ei olnud vähimatki kahtlust. Sellist asja ei saa lihtsalt p***e keerata. Mõni päev hiljem hakkas igast aknast laekuma sõprade ja tuttavate ülistavad arvamusi filmist. Isegi spordikanal ESPN mustanahaline saatejuht rääkis pesapalli ja korvpalliuudiste vahepeale paar lauset King Speech-ist ja lõpetas hüüatusega "Colin Firth, baby". Päris õudne positiivne aatompomm. Tavaliselt ma hoidun selliste filmide vaatamisest aasta või paar. Niiakauaks kui kõmu on vaibunud ja suudan rahulikult vaadata. Seekord polnud mõtet oodata. (Kõik. Selg.e See on õnnestunud film.)
Kinos: Saal oli suht täis. Saal oli väike. peale minu oli veel umbes 2 alla 50 aastast meest. Enamus publikust olid vanad ja vanemad ja natuke vähem vanad naised. Vanad olid kuninga peale tulnud..nooremad äkki siis Colin Firthi pärast.
Filmist: Millegipärast oskavad inglased teha oma ajaloost ja ajaloolistest isikutest suht tihti suurepäraseid filme. Ameeriklased jälle ei suudaks George Washingtonist mitte iialgi sellist filmi teha, mis oksele ei ajaks. Garanteerin. Kuninga kõne ei olnud eriti põnev või väga vaimukas. Kuninga kõne oli lihtsalt õnnestunud film. Suurepärane plot, geniaalne cast ja suurepärane väike story. Tähtsuselt tähtsaim sõna on "väike". Filmi tegi just mõnusaks probleemi meeldiv tähtsusetus. Kuningas kogeles..heh..big deal ..bo-huu. Ajaloo mõttes tõesti tähtsusetu detail, aga kõige paremad lood ongi väiksed ja inimlikud. Kõige suuremad võidud on need, mida saavutad iseenda üle. Nojah, et inglise kuningas ei ole enam nii kõva sõna kui vanasti. Hobuse seljas lahingus särada ei saa vms. Pigem selline ratastega õnnetu inimine, keda vastavalt vajadusele ja traditsioonile kuhugi kohale veeretatakse ja kes peab paberilt maha lugema teksti, mida ta ise kirjutanud pole. Ühesõnaga inimene täidab enda ajaloolist kohust. Niikaua kui temalt seda nõutakse on ta mingis mõttes kangelane. Näitlejatest: Colin Firth-ist ja Goeffrey Rushist on kindlasti juba palju ja ülistavalt räägitud. Mina kiidaks ka kõrvalosade täitjaid. Michael Gambon ja Guy Pearce said oma osadega samuti suurepäraselt hakkama. Guy Pearce tahaks tihedamini näha. Colin Firthilt vaevalt keegi oscarit ära suudab võtta. Jõuline roll. Puhas sooritus. Režissöörile ennustaks ka suurt tulevikku. Viimased kaks filmi on küll head olnud.

10.

The Thin Red Line (1998)

Esimesed kaks katset seda filmi lõpuni vaadata läksid nihu. No ei suutnud nii põhjalikult keskenduda. Liiga aeglane ja liiga tõsine. Kolmandal katsel meeldis aga väga. Pärast Spielbergi "Reamees Ryani päästmist" üritavad kõik teisest ilmasõjast rääkivad filmid ja sarjad sellele sarnaneda. Inimkega tükkide lendlemisele keskendunud verisus, mida saadab valju, aga kurblik sõjafilmimuusika. Peenike punane joon oli kuidagi värskendav. Ilus ja puhas. Isegi absurdselt ilus. Lemmikud olid lahingukaadrid pikas ülirohelises murus. Ei meenugi sellist lähenemist. Mõtestada looduse ja sõja suhet. Inimhingest toimunud sõda oli ka uhkelt esil. Noorte meeste mõtted enne lahingut. Natuke liiga luulelised, aga siiski piisavalt usutavad. Meeldis, et sellest staaride ja poolstaaride kambast ei olnud kedagi liiga silmnähtavalt peaosas. Kuigi Sean Penn-il õnnestus mingi nipiga oma nimi tiitrites kõige suurema kirjaga ära trükkida. Nick Nolte, kellest ma tavaliselt väga lugu pean, oli selle filmi kõige nõrgem lüli. Nii ülemängitud rolli pole ammu näinud. Nii nõmedalt luuletava kindrali lasevad oma üksuse poisid poole tunni jooksul ise maha.
Nii isuga pole ammu midagi vaadanud.

10.

Welcome to Sarajevo (1997)

Ajakirjanikest väga palju häid film ei tehta. Kui midagi tehakse, siis sisaldavad nad kümnete kaupa naeruväärseid klišeid. See oli enamvähem. Piinlik ei hakanud. Ise pole kahjuks julgust või mahti leidnud end mõnda kriisikoldesse sokutada. Ei tea muidugi mida tulevik toob, aga tundub, et jäängi konflikte telerist vaatama. Samas on suht nõme teha eluohtlikut tööd, näha tõelist inimliku kannatust, aga õhtul pannakse ikka sinu hingematvast uudisest ettepoole uudis kuningliku onupoja lahutusest. WTS on sellest jubedast balkani sõjast üks väheseid ingliskeelseid filme. See sõda oli vist tõesti nii jäle, et Hollywoodil pole eriti tahtmist oma käsi sellega määrida. WTS peab eelkõige kiitma suurepärase õhustiku loomise eest. Päris raju on elada igapäevaelu sellises kohas nagu ümber piiratud Sarajevos. Iga peatus jalapuhkamiseks võib lõppeda kuuliga peas. Tõenäosus ei ole väga suur, aga kindlasti kümneid kordi suurem kui lotoga võita. See tunne kandus filmist väga kiiresti minuni üle. Iga filmikaadris ootasin seda hetke kui snaiprikuul tegelast ootamatult tabab. Vingelt olid kokku miksitud dokumentaalsed ja lavastatud kaadrid.

6.

Apocalypto (2006)

Mel Gibson oli korraliku komandeeringu võtnud ja aasta jagu vihmametsas müdistanud. Väga kena temast, et ta selliseid suurprojekte võtab vaevaks ette võtta. Tema lavastatud filmid ei ole just Pöff-i kaup, aga toredad vaadata. Hea meelelahutus. Apocalypto on eelkõige värske ja üllatav. Kes veel viitsiks mingitest võsaindiaanlastest sellist eepost filmida. Sellele küsimusele eitav vastust teebki filmi nii huvitavaks. Lapsena olen vist kõik inka-maiade temaatikat käsitlenud raamatud läbi ahmind. Tundub, et olin tänulik vaataja. Film oli tõesti meeldiv. Eks Gibson pisut paku verega üle, aga noh ..tema stiil. Loodus olegi julm. Gibsonile meeldivad sellised lihtsad nipid. Näiteks peategelasele lähedase inimese kõri läbilõikamine oli vast natuke liiga Braveheart. Tagaajamisel kosest alla hüppamist ei olnud ka eriti keeruline ette aimata. Samas mind tema filmide puhul selline lihtsameelsus ei häiri. Teevadki vee selgemaks.

7.

High Plains Drifter (1973)

Linna ratsutab Clint Eastwood. Nime ei ütle. Esimese 5 minutiga teeb ühe õlle, tapab 3 meest, vägistab naise ja võtab hotellis toa. Enamus asju sai tehtud planeerimatult. Tundub, et tavaline valvewestern. Ohei. See erineb kõvasti nendest kümnetest parematest ja halvematest, kus Eastwood on pidanud mängima Rawhide-st alates. See on esimine, mille ta on saanud ise teha. Lavastada. Fili eriliseks pärliks ongi just Eastwoodi lavastajastiili jälgimine. Kui püüdlikult kõik on tehtud. Ülesehitus on vast isegi liiga viieline. Liiga hästi jooksis kõik. Liiga selgelt on eristatud algus, keskpaik ja lõpp. Filmi alguse linna sisenemine meenutab väga Johnny Depp-i saabumist Machine linna Surnud Mehes. Keskpaik mõnda peent klassikalist romaani või Trieri Dogville-i ja lõpp oli lihtsalt lahe. Need punaseks värvitud majad ja murduvad väikekodanlased. No ei olnud lihtsalt western. Üritas vägisi midagi öelda. Kas see mulle eriti korda läks on muidugi veel küsitav, aga filmina oli vinge.

9.

The Man Who Would Be King (1975)

Kiplingi romaani ainetel. Raamatut pole lugenud. Ühtegi Kiplingu raamatut pole lugenud. Seda huvitavam oli. Kaks rahutut erusõjaväelast-õnneotsijat-vabamüürlast võtavad käsile hullu plaani. Nad sõidavad Kafiristani nimelisse kohta (praeguse Afganistaani üks õnnetu osa)ja kavatsevad karjääri teha kuni kuningani välja. Kui juba kohal ollakse sujub kõik liigagi kergesti ja tormiliselt. Lisaks kuningatroonile saab ühest neist lausa issand jumal ise. Selline muinasjutt täiskasvanutele. Samas oleks päris huvitav kui Sean Connery su kodukanti kuningaks tuleb. Puhtalt näitlejate pärast vaatasin (Connery, Caine). Hariv ja huvitav.

6.

Conviction (2010)

Ameerika õigussüsteem ei ole vist see kõige õnnestunum. Suvalistest kodanikest žürii inimeste saatuse üle otsustamiseks on küll väga edev, aga vist kahjuks väga ebakindel. Pärast DNA leiutamist on selgunud liigagi palju juhuseid kui osad lõngused on olnud valel ajal vales kohas. Kirjanikel ja filmimeestel on ka käed tööd täis olnud. Selliseid juhused lausa karjuvad bestsellerite ja blockbusterite järele. Convicton õnneks mingi blockbuster polnud. Pigem väga lihtsalt väga hea film. Keskealine pereema (Hilary Swank) üritab paaniliselt advokaadiks saada ja ebaõigelt mõrvas süüdi mõistetud venda (Sam Rockwell) vanglast päästa. Lugu lihtne, aga liigutav. Hilary Swank on lausa loodud sellise filmi jaoks. Swank töötab harva, aga enamjaolt heades filmides. Ega 2 oscarit kolmandata ei jää. Tõsiste noorte meesnäitlejate kriis on ameerikas täitsa olemas. Need kellel annet on tahavad ruttu staariks saada ja mängivad liiga palju piraate vms. Tänu sellele saab märkamatust mehest Sam Rockwellist üha parem näitleja ja tema nimi tuleb tiitrites aina varem. Seekord tuli jälle suht hästi välja. Isegi vanaks grimeerimine tuli õnnesus hästi. Film just päris Erin Brockovich ei olnud, aga ega palju maha ka ei jäänud.

7.

The Heroes of Telemark (1965)

Tõsielulistel sündmustel põhineda üritav vana sõjalugu natside poolt okupeeritud Norras. Tegevuspaik Telemark on andnud ka nime maandumis- liigutusele, mida suusahüppajad head punktisummat lootes tegema peavad. Mulle sellised vanad sõjafilmid meelidavad...üldiselt. Sellest ma eriti palju ei lootnud. Pealkiri on juba fantaasiavaene. Kuna tegevus toimus külmas Norras ja oli oodata suusatavat Kirk Douglast, siis võtsin filmi ette. Lootsin veel, et meenutab mõne laheda teise ilmasõja teemalist arvutimängu...neis on alati mingi talvise norra level, kus peab lumes sumpama ja hundikoeri kartma. Kõiks seda ka film pakkus faktiliselt. Meenutas küll arvutimängu osa, aga kahjuks oli taseme raskusaste väga lihtne valitud. Nii lolli ja naeruväärset filmi ikka annab teha. Norrakad olid nii faking kiired ja osavad...natsid oli jälle idioodid kuubis. Nii lolle natse nägin viimati telekomöödias, mis rääkis koomilisi lugusid prantsuse vastupanuliikumisest. Tundus, et kui oleks 100 norrakat 9 asemel kokku saadud oleks 2 nädalaga Berliin ära võetud. Aga ma loomulikult ei kahetse, et seda filmi oma silmadele näitasin. Vana pask tundub ikka kuidagi lahedam kui uus.

4.

We Were Soldiers (2002)

Millegipärast otsustasin see vahele jäänud viletsa sõjafilmi ära vaadata. Vist eeldades, et Mel Gibsoniga sõjafilm on vähemalt ladus ja meelelahutuslik. Pole selle filmi kohta midagi kiitvat öelda. Pärast seda kui ameerika pärissõdu on pidama hakanud ei ole vist ühtegi normaalset sõjafilmi Hollywoodist lähtunud. Vastikud korrektsed ja heroilised käkid. Selline film võib olla tehtud ainult selleks, et töötuid noorukeid Wallmarti parklast värvata või lennul Afganistani lennukis näidata. Jube käkk. Ainukesed punktid tulevad Sam Ellioti eest, keda on alati tore vaadata... kui ta seda vuntsidega kauboid ei mängi. Madeleine Stowe oli natuke kurb vaadata..imeline ilu oli kadunud. Pensionipõlv ootab.

3.

Moon (2009)

Mõnus üksik töö. 3 aastat kuul. Toit on hea. Töö on ise pisut igav, aga pole ka väga viga. Arvatavasti on palk ka hea. Nii see film algas. Edasi hakkas päris film. Saladuslik sündmus ja müstiline tulemus. Päris harv juhus on kui saad ulmefilmi vaadates nö raamatuga vastu pead. Tähendab, et käsikiri on nii hea, et lausa plaksutama paneb. Kuna film nõudis umbes 1,5 näitlejat, siis äkki jäi enamus rahast stenaristile preemiaks. Sam Rockwell minu lemmik näitlejate top-i just ei kuulu, selline üle keskmise. Nii heas filmis säras temagi piisavalt. Aga, ega seal ameerikas neid häid näitlejaid eriti võtta ei ole tänapäeval.

9.

Inhale (2010)

Noored ja edukad. Laps on haige. Liiga haige, et doonarelundi järjekorras seista jõuaks. Meeleheide ajab tegutsema. Kuulujutu peale minnaks Mehhikosse tütrele uut kopsu sebima. Nad on ameerikast ja nad maksavad. Peagi selgub, et raha eest saab kui vaja. Kuid kõik ei ole sugugi nii lihtne ja roosiline. Loomulikult on see kogu värk sitaks ohtlik ja ebamoraalne. Kuid kaalul on ju sinu armsa tütre elu. Kes suudaks öelda kuhu oma lähedase elu nimel oled valmis joone tõmbama. Mõlemapanev film ühelt noorelt andekalt islandlaselt.

6.

Hullumeelsus (1968)

Räägitakse, et üks Eesti parimaid filme. Võib olla küll. Vigadevaene film. Tegelt ka. Teha nii väheigav film nii igaval teemal. Meeldis eriti, et moraal jäi ära. Kõik olid võrdsed..nii inimene gestapost kui püstihull. Voldemar Panso oli mõistatus. Filmi ajal tundus, et väga väga vilets osa. Kui 3 päev hiljem on tema roll kõige paremini meeles ja tundub reaalne. Oskajad oskavad. Natuke oli naljakas, et lätlased ja leedukad, kes filmis mängisid rääkisid tuntud eesti näitlejate häältega.

8.