Black Death (2010)

Sean Bean on raudrüü jälle tolmust puhtaks pühkinud ja jälle mõõga haaranud. Ei heida ette. Päris hästi sobib talle see keskaegne värk, peaaegu samahästi kui tüüpilist IRA terroristi mängima. Suht meeldiv näitleja. Usaldusväärne ja lollikindel valik. Peaks mainima, et filmi vaatasingi põhiliselt Beani pärast. Natuke huvitab muidugi ka sünge keskaeg. Ajajärk on halvas mõttes huvitav. Järgmine kord oli kõik sama pe***s vist Hitleri aegu. Sisu pole filmil midagi geniaalset. Hulk segase taustaga mõõgamehi lähevad tsekkama mingit sooküla, kus millegipärast katka ei levi. Kahtlustatakse kõige hullemat -saatanat. Müstika lahendus on mingis mõttes üllatav. Lõpp oli jälle jama. Ajaviiteks võib vaadata kui telerist tuleb.

5.

The Parallax View (1974)

Üks film jälle minu lemmikaastakäigust - 1974. Naljas-naiivsevõitu põnevuslugu ajakirjanikust, kes satub hullumeelselt raske pähkli kallale. Ajajärk oli huvitav. Mehed juuksuris ei käinu ja naised rinnahoidjatest ei hoolinud. Seda võib selle filmi kohta julgelt öelda. Millegipärast oli eriti kuum sõna läbi varajaste ameerika filmide selline mehhaaniline ajusurkimine, kus inimesele pannakse nö juhe taha ja programmeeritakse aju ümber. Mitu filmi tuleb meelde. Noh, eks kus suitsu seal tuld. Eks selliseid katseid ohtralt ju-siis tehti. Mida iganes.
Naiivsevõitu sisust hoolimata on Pakula filmi tore vaadata. Väga sama käekiri kui järgmine (tema vist kõige kuulsaim film) kõikidest presidendi meestest rääkivas filmis. Sarnasust leiab ka tema viimaseks jäänud filmiga Pelikani memorandumiga. Meeleolu ja põnevust lisavad kruvikeerded on sarnased. Tore vaatamine igatahes. Peaks Klute-i ka ära vaatama. Pidi olema ka samasugune.

6.

The White Ribbon (2009)

Tutvus Michael Haneke filmidega algas halvasti. Viisin nooruspõlves hoolimatusest tütarlapse Funny Games-i vaatam. Fiasko. Date lahkus pärast 5 minutit kinost...nuttes. Kunagi hiljem vaatasin filmi lõpuni. No ei jätnud kõige paremat muljet. Mingi Austria veidrus. Valge pael jäi kohe reklaamist silma. Minu kadunud vanaema oli umbes sama aja laps kui filmi tegevustik. Pinnisin temalt pidevalt välja lugusid tema lapsepõlvest. Jättis sellise meeldiva mulje. Kardetavasti oli tolleaegne elu sama mustvalge nii Tsaari-Eestis ja Keiserlikul Saksamaal. Vanaema ei tahtnud hakata last reaalsusega muserdama. Film oli väga ilus. Vaikne ja külm. Väga mitte filmilik. Meenutas pigem raamatut või mustvalget fotot. Kartsin, et tuleb üks ilge kuntsiline manifest, aga oli hoopis tore realistlik ja samas mitte liiga jäle.
Inimesed ongi tegelikult sellised. Praegusel ajal isegi jäledamad, kuna nad on paremini teesklema õppinud.

8.

The Guard (2011)

Harva kui tunned juba enne filmi, sisututvustuse, näitlejate ja traileri pealt ära, et see on just see mida sa vajad. See raudselt meeldib. Kui see tunne tekibki, siis tavaliselt see on väär. Seekord tabas täpselt kümnesse. Just selline film mulle meeldib. Aeglane, mitte liiga naljakas ja mitte liiga julm. Selline vahepealne, aga kindlasti peab olema just nii vaimukas kui mina seda tahan. See film oli täpselt selline nagu ma tahtsin. Iirimaa väikekülas töötab konstaabel. Võiks vast võrrelda Käsmu konstaabliga, et suurusjärku ja meeleolu tabada. Ilus kant. Lihtne töö. Kohalikud on täpselt sama imelikud kui politseinik, või täpsemalt Garda, nagu iirlased ilusti on nimetanud. Toimub mõrv, vist esimene küla ajaloos. Järgmisena saabub FBI ja Dublini parimad pojad politseiperekonnast. Kohe saabub 500 milonit (pool biljonit) maksev narkolast. Partner saab surma. Ema sureb vähki. Igast sellist tavalist politseijama tundub jah? Vale! Narratiiv pole absoluutselt oluline. Oluline on meeleolu, oluline on inimhingede tabamine, olulised on suurepärased tegelaskujud. Klišeed on olematud. On tabatud iirilik külaromantika, aga ilma vastiku turismi-riverdance varjundita. Ei ole selline ebameeldiv kõhe tunne, et sattusid mõne kahtlase viski reklaamklippi. Kõik on suht super. Kunagi sõitsin sealt kandist läbi. Film tõi sama tunde meelde, mis kohapeal põgusalt tuntud sai. Uimane ookeaniäärne elus arusaamatu iiri keelega. Oscareid usutavasti ei võida, aga mina vaatan seda kindlasti veel.

10.

The Adjustment Bureau (2011)

Vaatasin selle juba ammu. Kuidagi raske on selle kohta midagi öelda. Selline libe asi. Pole hea, ega pole ka halb. Reeglina sellised teise reaalsuse asjad mulle sobivad. AB sobis ka, aga teatud piirini. See romantikaasi läks minujaoks liiga läägeks. Tihe ja põnev teemapool oli jälle tasemel. Kostüümikuntsnik oli liiale läinud.

6.

Ace Ventura: Pet Detective (1994)

Sellised filmid on tavaliselt saastad. Imeliselt võib tõdeda, et see on erand. Raudselt väärt film. Pole ma isegi mingi Jim Carrey fän ega midagi. Lihtsalt kosmiliste kokkusattumuste kohaselt on kõik klappinud. Ei oskagi täpselt välja tuua, mis nii väga meeldib. Lihtsalt meeldib. Ameerika jalgpall, hullumeelsed nalja ja mõnusalt vabalt tehtud. Samas jäi kõik ilusasti paika. Ei veninud ja ei olnud nõme. Või kui oli nõme, siis oli juba nii nõme, et läks kunstiks kätte ära.

8.

Shelter (2010)

Doktoriproua saab huvitava patsiendi. Ajuarstile eriti magus pala. Täiest üle võlli skisofreenik. Noh läheb ravimiseks. Selgub igasugu asju. Asi on keeruline ja tume. Kuni vana kurjani endani välja. Vanahea Julianne Moore ja koleda näo ja ilusa nimega noor meesnäitleja näitlesid püüdlikult. Käsikirjutaja oli loomingu endast eriti vabalt välja lasknud. Tekkis hirm, et kõikide tolgendavate süžeeliinidele ei jõua filmi lõpuks mingi enam-vähem normaalne sõlm peale siduda. Minu jama on selles, et mõni kuu tagasi vaadatud tumeda thrilleri lõpplahendus on minu peast täielikult kadunud. Mina küll ei mäleta millega see film lõppes. Kahjuks väga vist ei huvita ka. Küllab seal mingi hea ikka selle kurja mingil määral nurka surus. Iseenesest oli vähem piinlikum kui oleks võinud olla. Mingi tujuga täiesti vaadatav.

5.

Nordwand (2008)

Üks mägi Euroopas ei taha alpinismile alistuda. Proovijaid leidub. Õnnestujaid mitte. Ajad on euroopas just pööraseks keeranud. Hitler on värskelt möllama pääsenud. Vaja feimi Suurele Saksamaale. Film jälgib kahte hästi toidetud saksa musternoormeest. Sirge silmavaate ja arenenud kehaehitusega. Nemad ju peaks ikka selle neetud mäe otsa välja turnima. No võibolla isegi oleks... Film on ülihästi ja maitsekalt tehtud. Näitas mulle eelkõige selgelt kui armetud putukad on inimesed mässava looduse ees. Filmi alguses nii rõõsad ja tugevad noormehed muutuvad haledalt niutsuvateks kaltsudeks. Hirmus oli vaadata.

8.

The Lincoln Lawyer (2011)

No mingi eriti ülbe advokaat võtab vastu vale kliendi. Sellise kurja ja kavala. Ryan Phillipe teeb jälle hea kurja osa. Siis kui juba loomulikult täiesti hilja on avastab see jurist, et tema munad pole enam tema valduses. Ülejäänud film läheb munade tagasi saamiseks. Trailer jättis mitte just väga paljut lubava filmi mulje. Keerulise perekonnanimega Matthew on parajalt ebameeldiv näitleja ka. Vastikult edev täpsemalt. Film pisut üllatas. Kõvasti vaadatavam kui trailer. Ameerikas on nii sitt kohtusüsteem, et sellest saab kerge vaevaga haarava süžee valmis heegeldada. Peaaegu, et soovitan.

6.

The Towering Inferno (1974)

Raamatud, mille põhjal see kunagi kassapomm sündis kirjutati vaadates hirmuga WTC ehitamist. Päris õudne lugu. Nii kinolinal kui päriselus. Film võis sellel vanal ajal (siis kui ma sündisin muide) tõesti hull niiduk olla. Sellised katastroof filmid olid tollel ajal päris uus ja seksikas kraam. Poseidoni film töötas hästi, taheti teha kohe järgmine. Järgmine tuli isegi parimini välja. Towering Inferno noppis muide ka täiesti korraliku oscarit. Vältimaks konkurentsi otsustasid Fox ja Warner ühiselt filmi valmis teha. Mõlemad poole kulust. McQueen ja Newman said mõlemad miljon näkku ja mõlemal oli täpselt samapalju lauseid käsikirjas. Nüüd ...kompuutriajastul vaadatuna on Inferno täiesti korralik film. Vähemalt ei karanud staarid rohelise kanga ees vms. Newman ja McQueen tegid enamus trikke ise ja said marrastust ja vett.

7.

Source Code (2011)

Mees saadetakse mingi füüsikutele tuntud süsteemi järgi pisut ajas tagasi, et peatada/paljastada ohtlik terrorist. Umbes nagu mängiks arvutimängus rasket kohta ja save-ini pead välja vedama. Proovida tuli palju. Meelelahutus oli kvaliteetne. Sai vaikides ja võpatades sisse ahmitud. Midagi rabavat ja vaimukat kirjutada ei oska. Meeldis vist, aga külma kalaga vastu põske ei saanud.

6.

Centurion (2010)

Lapsena ma oleks jumaldanud seda filmi. Olin täielik hull selliste julmade mõõgafilmide järgi. Nüüd vaatasin kerge muigega. Pisut imelik film oli. Jube tõsiselt võtsid kõik oma asja. Isegi endisest bonditüdrukust venelanna üritas oma tumma nõia osas elu parimat rolli teha. Polnud nagu põhjust väga rabeleda. Filmi tähtsaim roll oli võimalikult palju mõõgavihinat ja surmakorinat fikseerida. Aga jah, samas midagi nagu oli. Neil Marshalli filmides on tavaliselt (kõigis kolmes mida näinud olen) alati midagi lahedalt omapärast olnud. Koopafilm on siiamaani üks lemmik õudukas.

5.

Kill the Irishman (2011)

Lugu räägib iirisoost Clevelandi pätist, kes julges itaalia perekonnakurjategijad kukele saata ja tahtis oma nö asja ajada. Makaronisõpradele see muidugi väga muljet ei avaldanud ja need üritasid iiri pätti nii maha kui õhku lasta. Karismaatiline kurjategija, kes vahest tõi vaestele pühadeks kalkuni või andis vastikule motojõukurile vastu vahitmist saavutas rahva seas populaarsuse ja atentaatidest pääsemine lisas legendaarsust. Ühesõnaga päris huvitav filmilugu, mis põhineb pärislool. Lisaks sellele, et film meeldis oli mul hea meel selle üle, et paljud nö langenud staarid said üle pika aja päris filmis mängida. Noh väikesed osad, aga ikka oli meeldiv näha Val Kilmerit, Ray Liottat, Christopher Walkenit midagi tõsist tegemas. Isegi Vinnie Jones oli talutav. Peaosalist teinud Ray Stevenson oli ka väga sheff. Häiris tema ülepingutatud soeng. Naeruväärne oli pisut. Natuke rohkem häiris see iiri ila, mis filmi lõpu poole ehtima hakkas. See jälle ei väsi mind imestamast, miks mängivad maafia vanamehi ikka ja jälle Dannie Aiello ja Paul Sorvino...krt nad on seda juba 150 korda teinud umbes. Nad on head, aga väike vaheldus oleks abiks.

6.

The Boat That Rocked (2009)

Olen sunnitud või noh meeldivalt sunnitud olnud vaatama ühte ultraromantilist filmi Love Actually umbes 9 korda, kuna mu naisele see kohutavalt meeldib ja seda näidati mingi aeg umbes iga 3 nädala tagant erinevates kanalites. Fenomenaalne film. Imal aga hea. Rokkivast laev oli kodanik Richard Curtise teine film lisaks mainitule. Imelik, et sellist meest pole sunnitud umbes 10 sellist lõbusat filmi tehtama. Tuleb hästi välja. Headel näitlejatel meeldib väga tema filmides osaleda. The Boat That Rocked oli ka hea film. Õnneks polnud gaas nii põhja vajutatud kui esimesel filmil. Hea oli. Love Actually-st oli kaasa võetud Bill Nighy, kes on viimasel ajal kujunenud üheks mu lemmik vanameheks. Tema viimase aja töögraafikut vaadates tuleb tõdeda, et peale minu on teda veel teised avastanud. Harry Potter, Kariibimere piraadid, Underword ja palju väiksemaid toredaid filme. Rockipiraatide filmi juurde tagasi tulles...film pakatas positiivsest energiast ja heast huumorist. Enamus tegelasi oli väga täpselt välja joonistatud. Erilise lõbuga tegi oma asja vastikut ministrit mänginud Kenneth Branagh oma abilise hr.Tussiga. Muusika oli filmi tegelik peaosaline. Midagi mõnusamat ei tohiks olla tööotsast sellistesse filmdesse muusikat valida. Loodetavasti ei jää see andeka stsenerist Curtise viimaseks oma tehtud asjaks.
7.

The Mechanic (2011)

Kui tubli nõukogude laps tahtis kosmonaudiks või bussijuhiks saada, siis iga kolmas ameerika juntsu tahab arvatavasti palgamõrvariks saada. Nii kuradima palju on selliseid filme. Eliitpalgamõrvar, kellele meeldib juhuslikult klassikaline vinüülplaadimuusika ja kes ehitab oma tugevate kätega klassikalisi autosid üles, satub jamasse. Algab, kestab ja lõppeb selline film samamoodselt. Palju mõtetut vägivalda ja palju läbi ülikulunud šablooni veetud sisujooni. Iga liigutus-plahvatus on vähemalt minut varem ette aimatud. Jason Stathami uskumatud seiklused viletsates ameerika actionfilmides ei taha kuidagi otsa lõppeda. Nii vahva oleks vahelduseks teda näha mõnes Jane Austini romaani jälgivas kostüümidraamas pisut jämedavõitu aga tarmukat tallimeest mängimas, kes peenel preilil korsetti lahti urgitseb. Filmi teine (väiksem) staar Jon Foster tundus kuidagi värskem kui täiesti siledaks kulunud Stathami mängitud kangelane.

3.

The Next Three Days (2010)

Ilus õhtu lõppeb ebatavalise hommikuga. Keskklassi koju saabub hommikusöögi keskpaigas politsei ja viib pereema vangi. Olevat mõrvanud ühe inimese. Tõendid on enam vähem head ja vangi ta läheb. Loomulikult ei jää Russell Crowe kauks jõude istuma. Kardetavalt süütu abikaasa ja ema on vaja vanglast välja saada. Päris korralik film. Sellist lihtsat ja kvaliteetset asja tuleb Hollywoodist liiga vähe. Russell Crowe on mõnusalt vanaks ja muhedaks saanud. Filmi miinuseks võiks olla see, et ruttu ununeb. Vaevalt nädal aega tagasi vaadatud asi, aga ega ma väga selgelt ei mäleta, kas naine ikka oli süüdi või mitte. Järelikult ei pidanud vajalikuks salvestada. Ega see hea märk pole põnevusfilmi puhul. Eks ta ikka üks liinitoodang ole. Suht vaadatava, aga ikkagi..
5.

Vanishing on 7th Street (2010)

Vool läheb ära. Tuled kustuvad. Kui jälle põlema lähevad, siis on enamus inimesi kadunud. Alles jäänud riided ja kingad. Käputäis inimesi on mingil peenel põhjusel alles jäänud. Algab küsimuste ja vastuste voor. Mis toimus, miks toimus...jne. Ei ole ju kõige rabavam sisututvustus. Ei olnud ka väga lootusandev film. Saatuseks odavmüük. Noh kui kuidagi komplimendiks kõlbaks, siis ütleks, et ootasin tunduvalt hullemat. Kohtati päris vaadatav. Näitlejad oli minujaoks suht uduselt teada. Väga püüdlikult ja segavalt ei üritanud näidelda. Kui siis ainult kohati. Väike vaikne ulme-õudusfilm. Midagi väga ebameeldivat pole.

5.

The Social Network (2010)

On kujunenud isiklikuks tavaks, et Oscaritel kõige võimsamalt niitnud filmi ma ei taha vaadata. Vaatan mitu kuud hiljem, siis kui sisemine vastumeelsus taevasse kiidetud asja vastu on lahtunud. Siis saab rahulikult keskenduda. Departed-id vaatasin vist lausa 2 aastat hiljem. Ja väga meeldis. Sotsiaalse võrgustikuga olid tunded eriti kahestunud. Facebooki loomine eriti lubav sisu ei tundunud. Sama huvitav oleks teada lugu mehest, kes hambaharja leiutas võis siis sellest kodanikust, kes taipas vetsupaberi rulli keerata. Aga samas David Fincher ei ole võimeline pettumust valmistama. Igav pole tema filme vaadates kunagi hakanud. Võtsin siis ja vaatsin ära. Ja igav mitte sugugi ei hakanud. Väga hea film. Lugu ei olnud tõesti metsikult huvitav. Viletsam lavastaja oleks teinud kindlasti paraja käki. Kuid Fincher oli teinud imet. Minujaoks tundmatu suurus Eisenbergi oli ka võimas. Ebameeldivalt meeldiv sitapea. Rikkaks vist teistmoodi ei saagi. Pead ära otsustama, kas sulle on tähtis sõbrad või auahned plaanid. Rikkad nolgid olid lahedad. Võib-olla, et liiga lahedad. Nii koomiliselt vastikuid inimesi oli kohe lahe vaadata. Sümpaatse lause ütles üks neist filmis: „Me ei saa talle midagi teha. Kõigile tunduks nagu ajaksime võimlas Karate Kid-i taga“. Siis veel see koht, kus Zuckerberg tütarlapsele õlut pakkus. Üritas lahe olla. Võimas koht. Naersin südamest. Hirmus elu võib Zuckerbergi oodata. Pole veel 30-ndki täis, kui juba oled biljonäär ja sinust elust on tehtud vinge Hollywoodi kassafilm. Kuhu edasi. Keskeakriis tuleb võimas. Motika ostmisest jääb väheks. Loodetavasti tulevased põlvkonnad, kes seda filmi vaatama satuvad mäletavad, mis asi see Facebook selline oli. Tundub, et (loodetavasti) sureb varsti maha. Kindlasti (kardetavasti) tuleb varsti turule mingi veelgi karmim sotsiaalne narkootikum.

8.

A Bridge Too Far (1977)

Tähterikas sõjafilm mehelt, keda traileristes kindlasti nimetatakse : „The man who made Gandhi“. Rüütlilt, kes sobis hästi jõuluvana mängima. Film tekitab alguses hämmingut ja paneb kerkima mõne kulmu. Tahaks kavalehelt kontrollida, kas see on ikka teine maailmasõda millest jutt käib . Ei ole tukslevaid vereklompe või ära lendavaid jäsemeid, mida Spielbergi kuulsas sõjafilmist mäletame. Meeleolu on pidulik. Lahingusse minnakse rõõmuga, ohvitserid lasevad kaasa pakkida kindlasti golfivarustuse ja õhtusöögi kuue ja viskavad kindlasti umbes 3 mõnusta briti nalja. Film räägib ühest untsu läinud opertastioonist, mida auahne kindral Montgomery tahtis kindral Pattonile nina alla hõõruda, et tõestada, kes on mees. Täpsemalt operatsioon Market Garden või siis veel täpsemalt maailma suurim langevarjuoperatsioon. 35 tuhat meest hüppas lennukist. Kõik, mis ma sellest lugenud olen ei meenutanud sekundikski seda, mis ekraanil toimus. Ekraanil oli kõik nii väärikas, ilus ja puhas. Lõpp oli muidugi sama, mis ajaloos – liitlased said parajalt kõrvetada. Tahtsid liiga suurt tükki korraga alla neelata. Isegi sakslased olid väärikad ja viisakad. Üldse mitte nii julmad natsid kui tavalistes filmides. Ainuke asi, mis enamust sõjafilmi meenutas oli fakt, et tankist välja jooksev sakslane röögib kuidagi teise tooniga kui mõni teine rahvas. Kuidagi kiledamalt. Näitejate ansambel meenutas korvpalli unistuste meeskonda mingilt olümpialt. Sõjafilmid mõjuvad staaridele millegipärast magnetina. Selles siis olid tähtsamad ohvitserid Antony Hopkins, Sean Connory, Robert Redford, Gene Hackman ja palju teisi. Sellised staare täis sõjafilmid on toredad jube selle poolest, et nad kestavad umbes 2 nädalat. Kõik kuulsad lõustad peavad oma sutsaka vääriliselt ära saama teha. Hopkinsi sutsakas oli kõige mõnusam. No eks ta ole sellest kambast kõige parem näitleja ka. Film kestis ja kestis. Lahingumöllu oli meeldivalt mõõdukalt. Enamus ajast näitlejad näitlesid. Lugesid mõnusaid dialooge ette. Päris meeldiv filmielamus oli. Võib võrrelda vana kalli ja tolmuse veinipudeli äralahendamisega päikseloojangulisel õhtul. Peaks vist ennast kokku võtma ja Gandhi ära vaatama

9.

True Grit (2010)

Tüdruk tahab isa surma eest tasuda. Leiab mehe ja teine tuleb ise juurde. Ajavad taga ja saavad kätte. Kogu lugu. Kuidas ennast täpselt väljendada? Üks „järjekordne vendade Coenid film“. Vaatasin, meeldis...aga vaimustust ei tekkinud. Sama tunne vist on tabanud viimast kümmet Coenide filmi järgselt. Pisut vist üle keskmise Coenid film. Kindlasti Fargo ja Lebowski mõjusid rohkem. Kõik oli pisut umbne. Osatäitjad olid liiga täpselt valitud. Lugu mille ümber film keerles jättis pisut igava mulje. Aga tehtud oli hästi. Ajas ei vanane. Viisakas roadmovie. Näitlejatest meeldis enim Josh Brolin. Bridges vana ja kähiseva karvase joodikuna ei tekitanud eriti värskeid elamusi. Olen nagu ennegi seda osa mängimas näinud. Damon on lihtsalt pisut ära tüüdanud. Üritas seekord ka liiga palju. Üldse tundus film liigse üritamisena. Kohe pidid vägisi nautima iga stseeni ja dialoogi. Filmi lõpuks tekkis väsimus.

6.