Apocalypto (2006)

Mel Gibson oli korraliku komandeeringu võtnud ja aasta jagu vihmametsas müdistanud. Väga kena temast, et ta selliseid suurprojekte võtab vaevaks ette võtta. Tema lavastatud filmid ei ole just Pöff-i kaup, aga toredad vaadata. Hea meelelahutus. Apocalypto on eelkõige värske ja üllatav. Kes veel viitsiks mingitest võsaindiaanlastest sellist eepost filmida. Sellele küsimusele eitav vastust teebki filmi nii huvitavaks. Lapsena olen vist kõik inka-maiade temaatikat käsitlenud raamatud läbi ahmind. Tundub, et olin tänulik vaataja. Film oli tõesti meeldiv. Eks Gibson pisut paku verega üle, aga noh ..tema stiil. Loodus olegi julm. Gibsonile meeldivad sellised lihtsad nipid. Näiteks peategelasele lähedase inimese kõri läbilõikamine oli vast natuke liiga Braveheart. Tagaajamisel kosest alla hüppamist ei olnud ka eriti keeruline ette aimata. Samas mind tema filmide puhul selline lihtsameelsus ei häiri. Teevadki vee selgemaks.

7.

High Plains Drifter (1973)

Linna ratsutab Clint Eastwood. Nime ei ütle. Esimese 5 minutiga teeb ühe õlle, tapab 3 meest, vägistab naise ja võtab hotellis toa. Enamus asju sai tehtud planeerimatult. Tundub, et tavaline valvewestern. Ohei. See erineb kõvasti nendest kümnetest parematest ja halvematest, kus Eastwood on pidanud mängima Rawhide-st alates. See on esimine, mille ta on saanud ise teha. Lavastada. Fili eriliseks pärliks ongi just Eastwoodi lavastajastiili jälgimine. Kui püüdlikult kõik on tehtud. Ülesehitus on vast isegi liiga viieline. Liiga hästi jooksis kõik. Liiga selgelt on eristatud algus, keskpaik ja lõpp. Filmi alguse linna sisenemine meenutab väga Johnny Depp-i saabumist Machine linna Surnud Mehes. Keskpaik mõnda peent klassikalist romaani või Trieri Dogville-i ja lõpp oli lihtsalt lahe. Need punaseks värvitud majad ja murduvad väikekodanlased. No ei olnud lihtsalt western. Üritas vägisi midagi öelda. Kas see mulle eriti korda läks on muidugi veel küsitav, aga filmina oli vinge.

9.

The Man Who Would Be King (1975)

Kiplingi romaani ainetel. Raamatut pole lugenud. Ühtegi Kiplingu raamatut pole lugenud. Seda huvitavam oli. Kaks rahutut erusõjaväelast-õnneotsijat-vabamüürlast võtavad käsile hullu plaani. Nad sõidavad Kafiristani nimelisse kohta (praeguse Afganistaani üks õnnetu osa)ja kavatsevad karjääri teha kuni kuningani välja. Kui juba kohal ollakse sujub kõik liigagi kergesti ja tormiliselt. Lisaks kuningatroonile saab ühest neist lausa issand jumal ise. Selline muinasjutt täiskasvanutele. Samas oleks päris huvitav kui Sean Connery su kodukanti kuningaks tuleb. Puhtalt näitlejate pärast vaatasin (Connery, Caine). Hariv ja huvitav.

6.

Conviction (2010)

Ameerika õigussüsteem ei ole vist see kõige õnnestunum. Suvalistest kodanikest žürii inimeste saatuse üle otsustamiseks on küll väga edev, aga vist kahjuks väga ebakindel. Pärast DNA leiutamist on selgunud liigagi palju juhuseid kui osad lõngused on olnud valel ajal vales kohas. Kirjanikel ja filmimeestel on ka käed tööd täis olnud. Selliseid juhused lausa karjuvad bestsellerite ja blockbusterite järele. Convicton õnneks mingi blockbuster polnud. Pigem väga lihtsalt väga hea film. Keskealine pereema (Hilary Swank) üritab paaniliselt advokaadiks saada ja ebaõigelt mõrvas süüdi mõistetud venda (Sam Rockwell) vanglast päästa. Lugu lihtne, aga liigutav. Hilary Swank on lausa loodud sellise filmi jaoks. Swank töötab harva, aga enamjaolt heades filmides. Ega 2 oscarit kolmandata ei jää. Tõsiste noorte meesnäitlejate kriis on ameerikas täitsa olemas. Need kellel annet on tahavad ruttu staariks saada ja mängivad liiga palju piraate vms. Tänu sellele saab märkamatust mehest Sam Rockwellist üha parem näitleja ja tema nimi tuleb tiitrites aina varem. Seekord tuli jälle suht hästi välja. Isegi vanaks grimeerimine tuli õnnesus hästi. Film just päris Erin Brockovich ei olnud, aga ega palju maha ka ei jäänud.

7.

The Heroes of Telemark (1965)

Tõsielulistel sündmustel põhineda üritav vana sõjalugu natside poolt okupeeritud Norras. Tegevuspaik Telemark on andnud ka nime maandumis- liigutusele, mida suusahüppajad head punktisummat lootes tegema peavad. Mulle sellised vanad sõjafilmid meelidavad...üldiselt. Sellest ma eriti palju ei lootnud. Pealkiri on juba fantaasiavaene. Kuna tegevus toimus külmas Norras ja oli oodata suusatavat Kirk Douglast, siis võtsin filmi ette. Lootsin veel, et meenutab mõne laheda teise ilmasõja teemalist arvutimängu...neis on alati mingi talvise norra level, kus peab lumes sumpama ja hundikoeri kartma. Kõiks seda ka film pakkus faktiliselt. Meenutas küll arvutimängu osa, aga kahjuks oli taseme raskusaste väga lihtne valitud. Nii lolli ja naeruväärset filmi ikka annab teha. Norrakad olid nii faking kiired ja osavad...natsid oli jälle idioodid kuubis. Nii lolle natse nägin viimati telekomöödias, mis rääkis koomilisi lugusid prantsuse vastupanuliikumisest. Tundus, et kui oleks 100 norrakat 9 asemel kokku saadud oleks 2 nädalaga Berliin ära võetud. Aga ma loomulikult ei kahetse, et seda filmi oma silmadele näitasin. Vana pask tundub ikka kuidagi lahedam kui uus.

4.

We Were Soldiers (2002)

Millegipärast otsustasin see vahele jäänud viletsa sõjafilmi ära vaadata. Vist eeldades, et Mel Gibsoniga sõjafilm on vähemalt ladus ja meelelahutuslik. Pole selle filmi kohta midagi kiitvat öelda. Pärast seda kui ameerika pärissõdu on pidama hakanud ei ole vist ühtegi normaalset sõjafilmi Hollywoodist lähtunud. Vastikud korrektsed ja heroilised käkid. Selline film võib olla tehtud ainult selleks, et töötuid noorukeid Wallmarti parklast värvata või lennul Afganistani lennukis näidata. Jube käkk. Ainukesed punktid tulevad Sam Ellioti eest, keda on alati tore vaadata... kui ta seda vuntsidega kauboid ei mängi. Madeleine Stowe oli natuke kurb vaadata..imeline ilu oli kadunud. Pensionipõlv ootab.

3.

Moon (2009)

Mõnus üksik töö. 3 aastat kuul. Toit on hea. Töö on ise pisut igav, aga pole ka väga viga. Arvatavasti on palk ka hea. Nii see film algas. Edasi hakkas päris film. Saladuslik sündmus ja müstiline tulemus. Päris harv juhus on kui saad ulmefilmi vaadates nö raamatuga vastu pead. Tähendab, et käsikiri on nii hea, et lausa plaksutama paneb. Kuna film nõudis umbes 1,5 näitlejat, siis äkki jäi enamus rahast stenaristile preemiaks. Sam Rockwell minu lemmik näitlejate top-i just ei kuulu, selline üle keskmise. Nii heas filmis säras temagi piisavalt. Aga, ega seal ameerikas neid häid näitlejaid eriti võtta ei ole tänapäeval.

9.

Inhale (2010)

Noored ja edukad. Laps on haige. Liiga haige, et doonarelundi järjekorras seista jõuaks. Meeleheide ajab tegutsema. Kuulujutu peale minnaks Mehhikosse tütrele uut kopsu sebima. Nad on ameerikast ja nad maksavad. Peagi selgub, et raha eest saab kui vaja. Kuid kõik ei ole sugugi nii lihtne ja roosiline. Loomulikult on see kogu värk sitaks ohtlik ja ebamoraalne. Kuid kaalul on ju sinu armsa tütre elu. Kes suudaks öelda kuhu oma lähedase elu nimel oled valmis joone tõmbama. Mõlemapanev film ühelt noorelt andekalt islandlaselt.

6.

Hullumeelsus (1968)

Räägitakse, et üks Eesti parimaid filme. Võib olla küll. Vigadevaene film. Tegelt ka. Teha nii väheigav film nii igaval teemal. Meeldis eriti, et moraal jäi ära. Kõik olid võrdsed..nii inimene gestapost kui püstihull. Voldemar Panso oli mõistatus. Filmi ajal tundus, et väga väga vilets osa. Kui 3 päev hiljem on tema roll kõige paremini meeles ja tundub reaalne. Oskajad oskavad. Natuke oli naljakas, et lätlased ja leedukad, kes filmis mängisid rääkisid tuntud eesti näitlejate häältega.

8.

Red (2010)

Veel üks dream-team film. Teoorias..noh nii filmikriitilisest aspektist, peaks see film olema paras saast. Näitlejaid on kokku kuhjatud rohkem kui vaja, sisu kui selline puudub üldse, tempot ei saa kuidagi nimetada üleliia sujuvaks ..jne Kõigest hoolimata mulle meeldis. Mõnikord peavad näitlejad ka musta tööd tegema ja vorpima sellist kerglast meelelahutust. See oli vähemalt meeldivalt tehtud. Hea, et ühtegi Will-Ferreli polnud filmi võetud. Tänu meeldivalt väärikale näitlejaseltskonnale olid ka naljad suht väljapeetud. Mulle meeldis see staariuputus rohkem kui see mida Stallone tegi..

6.

The Big Lebowski (1998)

Enne seda filmi oli bowling kuidagi nõme ja kummaline. Ei mäleta ennemast ajast, et oleks kunagi bowlingu huvilisi lahedateks pidanud. Pärast Lebowskit sai käidud palju. Päris mitu korda. Filmi sai ka oma 10 korda vaadatud. Ainuke film vist, mida olen kaks seanssi kinos järjest vaadanud. Sai vist ka üleliia palju vaadatud. Väike alergia kasimata Jeff Bridges-i vastu. Pärast Lebowskit paluti tal seda (karvast allakäivat meest) veel mitu korda mängida. Võibolla nii hea film ei ole, et sedaviisi taevani kiita, aga mulle sobis. Sobib vist siiamaani. Vaatasin mõnuga jälle üle pärast umbes 10 aastat.

7.

Piranha (2010)

Oh õudust. Film algas väga nõmeda nipiga. Teha selline žest, et castime esimeseks ohvriks tuntud haifilmist pärist Richard Dreyfuss-i...no ma ei tea..nõme kuidagi. Ei ajanud naerma. Film ise oli parajalt tüütu. Liiga palju röökimist ja punast vett. Vähe suspensi ja thrillerit. Tehtud nagu nimme lollidele ja umbjoobes noorukitele vaatamiseks. Kristlastele peaks ka meeldima. Kõik ohvrid olid kas litsid või joodikud. Jumal karistab. Sobib pühapäevakooli suvelaagris lastele näidata..õppefilmiks. See on vist aja märk, et 3D hakkab ka B ja D filmide puhul tähtsaks muutuma. Film on sobiks täpselt mõne kampaania raames 6-packiga tasuta kaasa anda. Saast.

2.

Closing the Ring (2007)

Kuna ameerika jalgpall läks täna õhtul igavaks, siis vaatasin hoopis naisega naisteka ära. Päris õudne oli. Pateetika üritas sinusse tungida nii ninast kui kõrvast kui silmast. Richard Attenborough vist väga terav nuga enam pole. Vanainimeste asi. Lähevad liiga härdaks. Pikemalt pole väga vaja kirjutada. Romantiline B-film. Veniv ja pisut piinlik.

4.

Der Baader Meinhof Komplex (2008)

Päris huvitav ülevaade Lääne-Saksamaa noortest terroristidest. Legendaarne nähtus. Tavaliselt heaolust pehmendatud Euroopa noored ideede nimel püssi ei pauguta ja pomme ei valmista. See rohkem nagu islaminoorte ja ennast üksikuna tundvate ameeriklaste teema. Terrorism on kindlasti õudne asi. Eriti kui seda jumala nime pomised tehakse. Need saksa metsikud hullud oli ilusad ja noored. Mingi salapärane kadedus tuli peale. Kole öelda, aga eks pisut tuleb kade ka olla inimeste peale, kellel on muud ideaalid kui köögimööbli liisimine ja kontoseis pangas. Olgu need võitlussihid pealegi nii lollid ja naiivsed kui selle filmi kangelastel. Ei imestaks kui kunagi näen mõne päevalehe esikaanel uudisfotot automaati käsitlevast seksikast mulgi neiust. Filmist niipalju, et oli päris okei. Natuke liiga ajaloo õpiku filmilistamise tunne oli tihti. Samas oli jälle hea, et autor väga otsest poolt ei valinud.

6.

Underworld (2003)

Lõpuks sain ka õigele filmile pihta. Kuigi selline vampiirihuinaa hakkab vaikselt oksele ajama, siis see variant tuhat korda tehtud asjast isegi natuke meeldis. Stsenaristi küll millegi eest õlale patsutama ei pea. Nii isikupäratut ja üllatustevaest jutustust annab kokku kirjutada. Selle saksa hullu vampiirifilm, mida ma kogemata vaatasin oli ka põnevama sisuga. Ei oskagi öelda, mis meeldis. Võibolla näitlejad..krt seda teab. Visuaalsete effektide tüübid pingutasid ka pidevalt üle. See koll, mis nad lõpumadinaks juhtivast meesosast tegid oli liig, mis liig. Sellist rõvedat limukat ei näe ükski tiinekas kunagi unes. Martin Sheen oli äge.

5.

The New Daughter (2009)

Kevin Costner on jõudnud sellesse limbo seisundisse, kus sportlast ja kangelast mängida on pisut vana , aga elutarga vanamehe osaga oscareid rünnata liiga noor. Ametialane keskeakriis. Sellisteks puhkudeks on sellised pinevad õudusfilmid, mis tavaliselt eeldab lastega perekonda ja toimub tavaliselt äsja soetatud, aga kurjakuulutavalt salapärases majas. Täpselt nagu seegi film. Arvestade kulunud süžeed ja naeruväärseid üksikasju (Filmi peategelaseks on üks salapärane küngas maja lähedal. Natuke liiga tavaline küngas tundus, et õu mai gaad, mida imelik mägi öelda jne)oli päris korralikult tehtud. Mõnus jabur meelelahutus. Eks mulle Kevin Costner meeldib ka.

5.

Fever Pitch (1997)

Sellised briti väiksed filmid mõjuvad hästi. Rahustavalt. Aasta on 1989. Kirjandusõpetajast Arsenali fänn Paul on 18 aastat oodanud Arsenali võitu. Ikka on nad viimasel minutil kõik vussi keeranud. Nüüd tundub olevat turvaline edu punktitabelis ja meistrikarikas peaaegu käes...kui ikka kisub kõik viltu. Viimases voorus on vaja teha võimatut ja võita Liverpooli võõrsil 2:0. Pingetele jalgpallielus lisanduvad pinged eraelus. Nimelt ootab kõrvalklassi matemaatikaõpetaja Pauli last. Loomulikult ajab teda Pauli hullus hulluks. Edasi jääb ainult selgitada, kas naised on võimelised mehi mõistma või mehed naistega arvestama. Tore vaoshoitud film. Lõppeb õnnelikult.

5.

Miracle at St. Anna (2008)

Olen Spike Lee-d pidanud suurepäraseks..no vähemalt väga heaks režissööriks. Pean seekord tõdema, et see eepos oli küll naeruväärne. Halb film väga suure H-tähega. Lugesin, et avas kunagi mingit auväärt filmifestivali. Jube piinlik võis saalis istuda olla. Selline tõsine film. Neegrite versioon reamees Ryan-i päästmisest. Kestis ka umbes sama kaua. Ei saanudki aru, mis valesti oli. Liiga palju rõhus sellele, et tegemist on ikka mustanahalistega ja veelgi enam kangelaslike mustanahalistega. Väga piinlik oli vaadata. Palju ei oleks vist öelda, et natuke paroodiana kukkus välja. Käsikiri vist oli juba nii jube, et SL-l ei õnnestunud Denzelit peaossa ära rääkida. Võibolla ongi hea ..siis oleks sellele 40 miljonile veel 10 otsa keevitatud, mis selle jubeda käkerdise tegemiseks kulus. Üks viimase aja hullemaid filme, mida näinud olen.

2.

Wall Street: Money Never Sleeps (2010)

Olin pisut skeptiline. Oliver Stone-i päevakajalised filmid mind tavaliselt hulluks ei aja. Alguskaadrid olid lahedad. Võitsid minu poolehoiu. See igivana mobiil..gängimehele limusiiniga vanglaväravasse vastu tulnud armastav perekond jne. Õnneks film ei hakanud mulle moraali lugema vaid jutustas lugu. Lugu oli iseenesest sümpaatne. Vahepeal läks segaseks, aga kokkuvõttes meeldis. Michael Douglas tegi üksi suure osa filmist ära. Noo peaosaline oli statist. Oleks võinud suvalised mehhiklase palgata odava raha eest paberilt ridasid maha lugema. Vanavanameister Eli Wallach ja Frank Langella tegid ka suurepärased pisiosad. Loodetavasti Wallach veab 100 aastat välja. Palju pole enam jäänud. Douglas on väga omapärane näitleja. Oli küll haige ja väsinud, aga jõuline ja usutav. Annaks jumal talle tervist veel mõneks heaks asjaks.

7.

Hukkunud alpinisti hotell (1979)

Imelik, et nõuka ajal mulle see film väga ei meeldinud. Nüüd vaadatuna meeldis lausa väga. Tundus kuidagi täiuslik. Vist selle pärast, et lapsena vaatad teisi asju. Seekord tundus võimas just õhustik, mis oli loodud. Päikesest pimestunud spordibaas..ümmargused valged lambid, mida siiani võib leida remontimata külakeskustest..vuntsid...hullumeelsed tantsunumbrid...harrsion-fordilik lätlane peaosas...Sulev Luik...tulnukad. Võimas komplekt. Hea, et enamus rolle lätlastele anti. Kuidagi värske oli võõraid nägusid tulnukatena näha. Sulev Luik tundus nagunii koguaeg tulnukana. Ulme üldse nõukogude aeg sobis. Kahju, et seda rohkem ei viljeletud. See elu oligi paras ulme siis.

9.

A Fistful of Dollars (1964)

Western on tavaliselt vineerist kokku klopsitud ühetänavaline küla, mille ääres on saloon. Tänav on sirge. Sobib hästi tulistamiseks. Mehed kannavad enamjaolt sellist sombreerot. Tavaline kinovärk. Siis tuli Clint Eastwood ja muutus osaks dekoratsioonist. Ilma Eastwoodita ei oleks metsik lääs selline, mis ta praegu on. Mäletan seda filmi härdalt ja uduselt. Olin vist mingi 4-5 aastane ja juhuslikult unustasid vanemad, mind õhtul teleka ette. Mustvalge soome televisioon..natuke võbelev pilt. Film eriti detailselt meeles ei ole. Kuid mäletan vaimustust, mida tekitas hetk kui CE viskas seljast metallplaadi, mis oli kuulid kinni pidanud. Tundus vapustavalt nupukas. Kindlasti pole AFOD Leone-Eastwoodi koostöö kõige eredema film, aga vaatan seda alati austusega.

6.

The Man Who Never Was (1956)

Tore lugu ajaloost. Briti luure otsis haigla surnukuurist ühe laiba, pani mundrisse ja viskas Hispaania ranniku lähedal merre. Laiba käe külge oli pandud kohver võltsdokumentidega, kus oli kirjas, et liitlaste rünnak ei tule üldse sitsiiliast vaid hoopis Kreekast ja Sardiiniast. Plaan oli, et hispaanlased näitavad sakslastele surnud mehe dokumente ja sakslased lähevad õnge. Väidetavalt läksidki. Hiljuti nähtud dokfilmis pandi küll operatsiooni juhtinud briti luureohvitseri mälestusteraamatu (millele film põhines) sisu tõepärasuses kahtlema. Arvatakse, et tegelikult virutas M6 (kui muidugi tollel ajal juba briti luurel selline nimi oli) laiba ühe inglise sõjalaevaga juhtunud laevahuku sündmuspaigast. Oli kuidas oli..lugu on siiski huvitav. Film oli ka tore. Üdini britilikult jäik. Kõik head (luurajad) olid sirge seljaga ja laitmatult mundris, rääksid aeglaselt ja väärikalt. Saksa spioon oli selline õel iirlane, kelle näos oli kas südamlik naeratus ja selle kustudes õel mõrvari irve. Paha luuraja meenutas vägagi Eesti filmide pahasid lääne luurajaid. Ilusad aga nii julmad, et saeksid oma ema ka pooleks kui vaja. Tore leid filmiajaloost.

7.

Ken Park (2002)

Huvitav film tiinekate elust. Mitu samaaegset lugu vanematest võõrdumisest ja ebasiira moraali mõju vähenemisest. Iseenesest point oli tugev. Kahju ainult, et mulle juhtus vaatamiseks nö tsenseerimata variant. Seks on muidugi tore asi, eriti kui umbes viieteistaastane oled, aga miks pidi seda filmi ilustama pikad ja ülimalt näitlikud noorte inimeste n******s stseenid jäi mulle arusaamatuks. Läks pisut pervertseks. Täiesti õudne on ette kujutada kuidas resižöör motiveeris noori näitlejaid võtteks, et nüüd pead oma tilliga 20 sekundit mängima. Kindlasti on olemas kellegil väga deep vastus sellistele küsimustele. Mina selle peale ei tulnud. Hirmuga mõtlesin, et kindlasti on tüüpilisel Steven Seagali filmil selline uncut versioon, kus päriselt sadu inimesi õudsal moel hukub.

6.

13 (2010)

Üks mees on jälle saanud oma elu filmi Hollywoodi moodi teha. Pole loomulikult sellest lavastajast enne midagi kuulnud, ega tema kiidetud orginaalteost näinud. Ega vist nüüd ei vaata ka. Pole nii peen teos, et mitu korda vahtida. Naiivne film rääkis naiivsest noormehest, kes rahaahnusest hullumeelsel avantüüril osales. Põnevust ja üllatust jätkuski ainult esimeseks veerandtunniks. Ülejäänud film oli üks mõtetu väänlemine. Casting oli õudne. Kokku oli aetud kari halvavõitu actionnäiteljaid, trobikond tundmatuid kõrvalosatäitjaid ja üks kuulus räppar. Pildikeel üritas anda sellist kunstipärast tunnet. No ei vedanud kuidagi välja. Natuke piinlik oli vaadata Jason Stathami või Mickey Rourke-i või siis viitekend senti nö püüdlikult näitlemas. Actionmeestele lava ei sobi. Suht hämmeldust tekitav kinoteos. Huvitav, kes selle filmi meie kinos jooksmiseks välja valis. Täpselt selline 45 kroonine soodusmüügi film.

4.

Tropa de Elite (2007)

Kui keegi kardab jalutada Koplis või Kohtla-Järvel, siis see film sobib nende lohutamiseks, et kusagil on asi hoopis hullem. Nagu me juba filmist Cidade de Deus nägime on Rio-s päris huvitavaid põrgulaadseid elamurajooni, kus igapäevaolme on meeldivalt värvikas ja kõditavalt riskantne. TDE andis päris huvitava ülevaate politseinikuks olemisest lahinguväljal. Pead olema samaaegselt kaitsja ja tapja. Päris skisofreeniline. Film oli päris okei. CDE tasemele kuidagi ei kerkinud, aga vägagi vaadatav. Kummaline oli näha hiljuti pressifotosid selle sama üksuse suuremast operatsioonist. Hullud tüübid. Töö on töö.

6.

BloodRayne (2005)

Parajalt õnnetu juhus. Tegelikult arvasin, et vaatan filmi Underworld. Kõlas millegipärast sarnaselt, oli ka lugu ilusast vampiiri- tibist ja puha. Oh seda piinlikust kui pärast järgi vaadates ...et läks pisut valesti või nii. BloodRayne oli selline kummaline B-film, mis oli küll suht halb. Noh tegelt oli ikka päris kohutav. Aga vaadata sobis. Selline odav madin. Meeldiv oli, et mõtetud mõõgakõlistamised ei olnud väga pikad. Rumeenia või kus iganes see film filmitud oli oli päris kena koht. Täiestik uskumatu nipp pidi see olema ...kuidas Ben Kingsley sellisesse filmi sattus. Peaosa tütarlaps oli väga kena ja armas. Mulle juba meeldis ta sealt Terminatori kolmandast osast. Kui mul keskkool oleks pooleli jäänud ja ma praegu ehitaja oleks, siis ehiks mu soojaku seina tema pilt.

3.

The Getaway (1972)

Minu isikliku Pacinpahi retrospektiivi teine film.Plakat on nüüd pisut üle pakutud. Selline märul see film kindlasti pole. Natuke segas filmi vaatamist see, et olin näinud selle remake-i Basinger-Baldwini esitluses, mis oli tehtud tüütult piinliku täpsusega maha. Koguaeg oli kahju lahedatest ja särtsakatest lahendustest..mille uuem variant ära oli lörtsind. Steve McQueen peaosas millegiga ei üllatanud..oli nagu McQueen ikka. Võimas oli naisosa. Tema oli täpne vastand sõnale igav. Selline naine on iga aktiivse meesterahva unistus.

6.

The Lookout (2007)

Noor mees sõidab sõbrad surnuks ja saab avariist mälestuseks toreda tervisehäire. Invaliidina saab tööd pangakontori koristajana. Sellest ka tema tähtsuse tõus. Meelitatakse osalema röövis. Suht ebameeldiv filmelamus. Igavavõitu ja täiesti tüütu. Etteaimatav ja kohutavalt veniv. imdb-i keskmist hinnet ikka alati usaldada ei saa.

3.

Winter`s Bone (2010)

Üle pika aja midagi üllatavalt head. Aimata oli juba trailerist ja hinnangutest. Oma silm oli kuningas. Film oli võimas. Kuskil polnud haisu stuudiobosside vaimsest vägivallast. Iseseisva ameerika kino üks lahedamaid asju mida näinud olen. Stsenaarium oli juba kulda väärt. Selline aus ja huvitav lugu, mis näitas samaaegselt ühe inimese kui ka kogukonna saatust. Lugu ise toimub kusagil Ameerika kolkavallas, kus punakaelad on vindunud oma lagunenud majades ja korrast ära tagahoovides juba sajandeid. Enamus leibkondi on omavahel sugulased. Moonshine-i asemel tegelevad mehepojad narkolaboritega. Kõik naised saavad peksa ja võivad ise samaga vastata. Samas saavad vahest kokku ja teevad bandžo saatel jumaliku muusikat. Filmi Deliverance keskkond 30 aastat hiljem. Õnnetud valged inimesed mülkas. Isegi narkodiilerid on kettidega neegrite asemel ZZ-Top-i mehed. Kui Peeter Võsa oleks sündinud ameerikas, siis käiks ta just seal oma saadet tegemas. Sellises ajas ja kohas on ühe perekonna isa kaduma läinud. Selles pole midagi erakordset - kaob ta pidevalt. Kahtlane tüüp. Seekord on ta aga oma talu kautsjoniks pannud ja kui kohtusse ei ilmu, siis läheb haamri alla. Vanem tütar, kes on noortematele isa kui ema eest läheb isat otsima. Sellega harutab ta seda räpast lõngakera lahti. See lõngakera ongi filmi süda. Karta on, et see film eriti Eestit ei külasta. Oscareid samuti arvatavasti ei saa. Kuigi oleks neid väärt võibolla lausa mitu.

9.

The Other Guys (2010)

Tavaliselt võib selliste filmide kohta häbenemata pask öelda. Sisutud ja labased. Enamus nalju vihjavad sugu- ja seedeelunditele või siis seksuaalsele orientatsioonile. Tragikomöödia Hollywoodi moodi. Palkame 3-4 langustrendis ja töönäljast staari ja kirjutame mingi pasa kokku. Ja tüübid räägivad pärast, et lahe show oli krt see kõrvalosatäitja on sitaks naljakas tüüp. See film vastas täpselt eelnevale jutule, kuid kummalisel kombel oli see ka naljakas. Labaste naljade vahele juhtus päris palju kohti, mis ajasid mind lausa südamest naerma. Tööd olid teinud kahasse hea ja halb stsenarist. Wahlberg ja Ferrel olid nagu nad olid. Tegid oma töö okeilt ära. See film sobib sinna fonoteeki, mis avatakse siis kui telekanalid pühadeaegseid filme valivad.

5.

The American (2010)

Kultusmehe teine mängufilm. Esimene olla päris hea olnud. Ise pole leidnud põhjust vaadata filmi mulle tundmatu bändimehe enesetapust. Masendan ennast iseseisvalt piisvalt. Teine film oli kõva avansi saanud. Filmi kus tahad, võta George Clooney..ühesõnaga mölla. Algus on ka tore. Pisut kohmakas, aga tulistamine talvises Rootsis on alati tore. Clooney on kummaline palgamõrvar, kes peab minema Itaalia väikelinna madalat profiili hoidma. Natuke uskumatu, et sellise sekspommi välimusega palgamõrvar on nii vanaks elanud. Palgamõrvar peaks olema selline rahvamassi kergesti sulanduv nähtamatu tüüp. Vähemalt minu loogika ütleb sedasi. Ühesõnaga hurmaval mehel on põhiline probleem naisi eemale hoida ja sõpru mitte tekitada. Loomulikult on temasugusel mehel seda raske teha. Lõpp on nagu ikka sellistel filmidel. Tekib tulevahetus. Film millegiga ei hiilga. Filmiajaloos talle väga olulist kohta ei leita. Tore filmike. In Brugges oli 10 korda parem. Aga vaadata kõlbab. Kunstiliselt ilus. Sisuliselt igav.

5.

All Good Things (2010)

Vaatasin seda filmi vaikides. Selline pinev film. Koguaeg oli pinge õhus. Meeleolu oli hästi tabatud. Tõsieluline film. Rikkuri poeg võtab ilusa naise. Alguses on kõik ilus ilus ilus. Varsti aga selgub, et poiss on psühhopaat. Hunt lambanahas. Koduvägivald - nii vaimne kui füüsiline. Mingi hetk naine kaob. Vaatamise ajal film meeldis. Paar päeva hiljem ei olnud kahjuks enam midagi alles. Film oli tulnud ja läinud. Vist ei ole hea märk. Sama palju ja samasuguseid emotsioone tekitab ka suvaline krimidok. Filmina keskpärane. Näitlejad olid tublid.

4.

The Kids Are All Right (2010)

Lugu kaasaegse perekonna kaasaegsetest probleemidest. Sümpaatne lesbipaar on ehitanud üles ilusa kodu. Sümpaatse ankeediga doonarist spermapangast on neil mõlemal üks tore laps. Väike jama tuleb majja, siis kui lapsed isa otsustavad üles otsida. Üks daam otsustab väikse afääri oma lapse isaga läbi teha. See tuleb muidugi välja ja sellest tuleb perekonda suur skandaal. Kõik, aga lõppeb enamvähem õnnelikult. Mees saadetakse kus kurat ja naised ja lapsed lepivad omavahel ilusasti ära. Selleks on vaja nagu ikka ühte südantlõhestavat kõnet ja grupikallit. Suht maitsekas ja tore film.

6.

Eastern Promises (2007)

Natuke olen peljanud selliseid kinomehi kelle töödest semiootikud esseid kirjutavad. Cronebergi olen eriti kartnud. Kunagi juhtusin Crashi nimelist teost vaatama. Põgenesin ummisjalu. Liiga peen värk või nii. Sellepärast olen neid uuemaid Viggo Mortenseniga filme vältinud. Nüüd siis vaatasin ühe ära. Krt jube hea. Ei olnudki mingi moodsa kunsti taies vms. Karge ja püüdlik lugu vene maffiast Londonis ja keerulistest inimsuhetest. Vaeva oli küll roppu moodi nähtud, eriti selle vene hinge ja olustiku tabamisega. Ameerika filmi kohta ikka super hea tulemus. Natuke lõpuks pingutati üle. Iga dialoog pidi ikka sisaldama kohutava aksendiga vene keeles sisistamist, et mina olen seaduslik varas vms. Mortensen oli hea. Lugesin, et käis filmi tarbeks kuskil Siberis kolamas omal käel. Hea, et eluga tagasi tuli. Cassel on ka leidnud oma koha elus - perfektselt pervertne hull tõbras. Kõige parema venelase mängis välja see halli peaga preislane, kes oli nii tark ja kuri.

9.

The Wild Bunch (1969)

Televiisorist tuleb ikka häid filme kui otsida. Avastasin hiljuti, et YLE näitab iga nädal ühte Sam Peckinpah-i filmi. Viimased suutsin endale mõnuga linti võtta. WB on kindlasti tema kuulsaim. Westernite kuldaja üks kuldsemaid teoseid. Lugu on lihtne. Kamp vanu röövleid on oma karjääri lõppfaasis. Tahavad teha viimast suurt skoori. Selleks saab relvarongi tühjendamine ühe Mehhiko kolkakindrali arsenali tugevdamiseks. Lugu pole üldse oluline. Oluline on see kuidas see tehtud olid. Kaks tundi puhast kunsti. Kindlasti on neid, kes on täiesti veendunud, et western ei saa kunst olla, siis see oli kunst. See ei olnud mingi labane kauboifilm. Kaader kaadri haaval näitas režisöör seda mida pidi näitama. Iga kahekõne, jalutuskäik, ratsasõit olid mõõdulindiga välja mõõdetud. Isegi ajuvabalt verine ja pikk lõpumadis sobis nagu vihmavari kokteilile. Lemmikoht oli vast see, kui peategelastele, kes ei saanud oma sõbra heaks midagi ära teha, pakuti naisi lõbutsemiseks. "Sure, why not". Mehhiko kindral oli üks lahedamaid tegelasi, mida ma ammu filmis näinud olen. Selline kuraas ja hullumeelsus ühes isikus.
Ootan juba aega, kui mul on aega ülejäänud salvestatud taiesed ära vaadata. Viimasel ajal juhtuvad kätte enamjaolt head filmid.

9.

Kutsumata külalised (1959)

Huvitav on vaadata sellised vanu ja unustatud asju. Umbes sama tunne valdab kui vanaema majas pööningul tuhnides. Film on selline külma sõja paranoiaõhkonna musternäidis. Samasuguseid filme aga täpselt vastupidises võtmes vorbiti Hollywoodis ka. Film räägib väliseesti lurjustest, kes saadavad Nõukogude Eestisse grupi diversante, kes peavad siin hakkama midagi kurja tegema ja mürgitama kommunismi suunas teel olevate kodueestlaste mõistust. Õudne lugu. Kujutan kuidas ENSV-s üleskasvanud noorukud külakinos õudusega puust toolikäepidet küünistasid seanssil. Tehtud oli lahedalt. Eriti pahviks lõi filmi alguses kujutatud roiskuv kapitalistlik elu. Naised, kokteilid, reklaamplakatid ja neegermuusikud (Kusjuures neegerid mängisid tõmmuks võõbatud valged poisid). Lääs oli täielik hooramaja. Võrdluseks kodueesti elu oli selline vaikne ja õnnelik. Rahulikud inimesed sõid sööklas, poe vaateaknad olid suured ja positiivsed inimesed muudkui naersid ja abiellusid. Jüri Järveti tegelane, kes mängis ühte bantiiti ei suutnudki sellele paradiisile vastu seista ja andis ennast joonelt miilitsale üles. Bandiitid olid üldse ülilahedad. Üks oli imekena lokk-tukaga nahkmantlis mees ja kolmas oli supernäitleja Heino Mandri. Tema esimine filmiroll. Siberis käinud mehena mängis verejänulist lääne spiooni varjamatu mõnuga. Imestan kuidas tsensuur nii sümpaatsete pahadega filmi üldse läbi lasi. Lahe kinofilm oli. Jälle tänaks härdalt ETV 2-te

7.

The Meaning of Life (1983)

Päris hea kogumik. Kahjuks on Monty Python nii hea asi, et isegi hea kogumik on neile liiga kitsas vorm. Need sketšid, mis filmi alguse poole on meeldivad mulle rohkem kui lõpus olevad. Tänu sellele oli filmi lõppedes pisut tüdimus peal. Loomulikult on seda juba oma 6 korda elu jooksul vaadatud ka. Narratiivsed teosed on natuke paremad.

6.

A Brooklyn State of Mind

Danny Aiello on elukutseline kõrvalosatäitja. Hea jõuline itaalia mees, kelle karjääriks ole mängida keskealist itaalia vanameest. Tavaliselt küll mingit filmi teises kolmandikus surma saavat mafioosot, aga on tulnud ka õrnemaid hetki ette. Näiteks isa roll Madonna surematus muusikavideos "Papa don`t Preach". Tegelikult päris hea näitleja. Tore oli avastada väike ja vaikne film temaga peaosas. Film räägib surevast itaalia kogukonnast, millest on alles jäänud tänavatäis vanu inimesid ja väiksearvuline mafiarakuke ühes restoranis. Ümberringi möllavad mustanahalised ja latiinod. Vana Brooklyn on ammu surnud. Isegi Brooklyn Dodgersist on saanud Los Angeles Dodgers. Aiello oma paari sõbraga elab ikka vaikselt oma kurjategija elu. Kahjuks on väljapressitavaid kodanike jäänud alles minimaalselt. Tuleb juba mõrvama hakata sõpru ja pereliikmeid. Ühest viimastest itaaliapärasest tänavast saabub dokfilmi tegema üks filmineiu ja keerab vaikselt vegeteeriva eluolu peapeale. Hea väike film.

6.

The Big Heist (2001)

Keskpärane Tv film ühest magusamast sularaharöövist ameerika ajaloos. Lufthansa terminalist pandi pihta 8 miljonit dollarit. Film oli halb. Alguses oli nagu komöödia. Lahedad semud. Pisut jobud. Neid juhtis vana ja hall Donald Sutherland. Humoorikas ja puha. Filmi lõpus aga selgus, et tegemist oli realistliku ja julma ajaloolise kurbmänguga. Tobe kooslus. Umbes sama tunne valdaks lapsi kui Shreki lõpus eeslil ja sookollil habemenoaga kõri läbi lõigatakse. Ebameeldiv vaatamine. Esimine film, mille ilustamiseks ma googeldades ühtegi fotot ei leidnud.

2.

Laitakaupungin valot (2006)

Minu viimasest Kaurismäkist on möödunud mitu pikka aastat. Panin filmi mängima ja kohe tundsin kuidas kunstnikukäsi minu aju paitas. Kaurismäki oskab oma asja. Tohutult ilus on kõik, tohutult rahulik. Kordagi ei hakka piinlik, kordagi ei hakka igav. Filmi sisu oli nii lihtne ja melodramaatline. Kunstilist melodramaatikat ma ei suuda tavaliselt vaadata. Süda läheb pahaks. Kaurismäkiga on lood hoopis teised. Tema oskab teha filmi, kus hädavaresest turvamees armub valesse naisesse. Naine kasutab teda ainult kaubamaja kullapoodi röövi organiseerimiseks. Iga kaader räägib. Iga paus on tähenduslik. Keegi ei karju ja keegi ei mängi viiulit.

9.

The Town (2020)

Pealkiri on hästi pandud. Boston tundubki olevat selline külm linn. Pole seal naftat ega supelrandu. Tõsised inimesed. Kui New York välja arvata, siis kõik selle ranniku linnad tunduvad sellised jäised. Pole kunagi ameerikat külastanud. Eristan linnasid pigem nende spordivõiskondade järgi. Filmis olid need võiskonnad uhkelt esil. Filmi kandis mõni tegelane vähemalt korra mõnda Red Soxi või Bruinsi logo. Sümboolne oli see, et otsustav töö oli linna ebajumalaks oleva pesapallivõiskonna tagant miljonite varastamine. Väga ilusasti ütles ka filmi üks paremaid pahasid lilleseadja Fergus (keda mängis suurepäraselt lahe suure ninaga iiri vanameister Pete Postlethwaite), röövime katetraali. Peab ikka paadunud röövel olema, et ebajumalate tagant varastada. Aga ega raha ju ei haise. Film oli hea. Väga hea. Ben Affleck tundub olevat üks neid näitlejaid, kes saab lavastamisega suurepäraselt hakkama. Nii The Town kui Gone Baby Gone on olnud suurepärased. Realistlikud ja külmad. Ei mingeid vigureid ja viiuleid. Lugu rullub järjest ja jõuliselt. Meenutab Eastwoodi lavastatud tõsisemaid asju. Järgmiseid juba isegi natuke ootan.

8.

United 93 (2006)

Päris õudne, mis palvetades ja usu nimel ära ei tehta. Iminese ajud on ikka kergelt pestavad. Plaan oli terroristidel lihtne ja uhke. Tänu sellele vist nii hea protsendiga töötas. Tänapäeval vist reisijaid kaaperduse puhul sõnadega "stay calm" väga ära ei võlu. Kohe otsitakse endi seast endine judo maadleja ja harrastuslendur...ja hakatakse plaani pidama. Õige kah. Hästi tegid. Tegutsesid. Mulle ropult meeldib see Greengrassi filmiliik. Lavastatud elu. Seda on kindlasti teised ka proovinud, aga temal tuleb see oivaliselt välja. Kuigi Bloody Sunday meeldis rohkem. 9/11 sündmused pole praegu enam nii värsked ja samal ajal pole ka piisavalt vanad. Liiga palju on tehtud häid pärisdok-e, et mängudok täiega töötaks. Lennujuhtide pool meeldis rohkem kui lennukipool. Lennukiosa jäi pisut tuimaks.
Aga ikkagi tugev film. Järgmine vist tuleb Vietnami sõja teemal.

7.

Solomon Kane (2009)

Juhtus selline film. Millest rääkis, sellest täpselt aru ei saanudki. Jube karglemine ja vehkimine. Mingist mehest see lugu...kellest ei peeta eriti lugu, aga kes pöörab halvale selja, et päästa oma hing. Tegevustik natuke isegi huvitav. Kuskil inglismaa kolkas Elizabethi aegu. See sünge õhustik oli vist filmi kõige sümpaatsem osa. Kuigi peab mainima, et kogu asjal oli liiga stuudio ja arvutigraafika maitse juures. Stilist oli ka ennast surnuks töödanud. Liiga vidinatarohked kostüümid ja ülipüüdlik grimm. Üldmulje oli õõnes.

3.

Beaufort (2007)

Iisreali sõjafilm. Hulk sõdureid peab kaitsma kunagi ammu ohvriterohkete lahingutega Liibanolilt vallutatud iidset ristirüütlite kindlust Beaufort-i. Kaitsmine on suhteline mõiste. Isuvad punkrites juba aastaid ja ainuke meelelahutus on paar korda päevas külastavad neid Hezbollah-i miinipilduja mürsud. Vahest harva saab mõni sõdur natuke pihta. Vaenlast pole enam aastaid nähtud. Päris hulluksajav elu. Nüüd läheneb päev, kus seoses poliitikute tegemistele tuleb kindlus maha jätta. Mõtetu vallutus, mõtetud ohvrid ja mõtetud tunnid noorte meeste elust muutuvad veelgi mõtetumaks. Hea film. Rõhk on sisul mitte vormil. Tänu jumalale ETV kahe eest.

7.

Get Carter (2000)

Vaatasin enda karastamiseks. Olles originaal "Get Carteri" suur austaja, siis Stallonega remake ei saa olla hea. Ei pidanud oma eelarvamust muutma. Oli päris õudne saast. Alguses küll tundus, et püüdlikult üritavad....et ei kusegi originaalmaterjalist väga kõrge kaarega üle...aga varing toimus kiiresti. Michael Caine-i filmi toppimine oli kriminaalne. MC-il oli vist rahaga päris kitsas käes tookord, et suudeti teda sundida ühe tema lahedama rolli äralörtsimises osalema. Imelikul kombel oli kõige suurem probleem vägivallaga. Originaalis oli üks tugevaimad külgi stiilipuhas ja jõhker vägivald külmas ja ebasõbralikus inglismaa linnas. Stallone film oleks pidanud vähemalt jõhkrutsemises tugev olema. No ei olnud.

2.

Into the Wild (2007)

Sellised raamatud, mille põhjal see film tehtud on ohtlikud. Eriti kui need põhinevad tõsielul. Teismelised jagunevad jämedalt kahte gruppi. Ühed, kes unistavad spoileriga autost ja teised, kes tahavad mässata. Lugu oli võimas. Tuletas meelde, et salaja olen minagi hingelt puuembaja ja ebaõiglane elukorraldus planeedil maa on vastik ja räpane. Enamusel noortel (ka minul oli) see tunne üks faas elus, mis hiljem üle läheb ja nad liisivad endale ikkagi köögimööbli ja vananevad koos pangaga. Mõnel üksikul läheb see südamesse ja nad teevadki midagi "omapärast". Film siis räägib ühest rajust sellist, kes saadab kõik p**** ja läheb elab oma elu süsteemiväliselt. Ei oska teda kiita, ega laita. Mõnede jaoks on ta peast sooda ...mõnede jaoks jeesus kristus. Tore, et film oli hea. Sean Penn näitlejana mulle ei meeldi. Jäledavõitu ülehinnatud nö karakternäitleja. Lavastajana on ta täpselt minu maitse. Ei tee tavalisi mõtetuid hollywoodi klišeefilme, ega ka vastikuid kunstipäraseid soigumisi. Tema filmid on tempolt täpselt nii aeglased kui mulle sobib. Tema teemad on mõnusalt rahulikud...ja täpselt parajalt dramaatilised. Näiteks tema esimene film oli tehtud ühe minu lemmiklaulu põhjal (Bruce Springsteen "Highway Patrolman") Geniaalne. Lugu oskab ta jutustada oivaliselt. Into the Wild oli kindlasti teos. Film oli nagu raamat. Vaatasin ka samamoodi nagu loeks raamatud. Paar peatükki korraga. Kõrvalosad on kõik kulda väärt. Isegi Vince Vaughn oli super. Aitab viletsast filosoofiast. Vaadake ära kui kätte satub.

9.

Devil (2010)

Juba kino uksest sisenemisel tabas mind pettumus. Olin lohakalt filmi valides jõudnud arusaamisele, et selle kinoteose on loonud M. Night Shyamalan-i nimeline virtuoos. S****gi. Plakatilt avastasin kirja, et film on tehtud tema IDEE järgi. Oh jah. Piletid käes ja laps vanaema juurde hoiule viidud...polnud tagasiteed. Kohe alguses nimetas tõlge Philadelphia Eagles-i pesapallivõiskonnaks. Põlgus kasvas. See, et algustiitrite all oli taustaks linnapanoraam, aga pea alaspidi...see oli ka lame. Õu nõu...saatanlik märk. Sisu saab selle filmi puhul ära öelda ühe lausega. Liftis jäid kinni kuus inimest, kellest üks on paraku saatan, kes tapab päeva lõpuks teised ära. Nii see lugu läks. Vool läks ära..tuli tagasi...jälle üks laip rohkem. Mida edasi, seda rohkem ma leplikumaks muutusin. Mida sa ikka tahad sellisest filmis saada. Hea lapsik-lihtne soigumine ja silmade pööritamine. Jäin isegi mingil määral rahule. Meelelahutus. Kui tahad,et keegi sinu ajuga vahekorda astuks, siis kannata paar päeva ja mine Pöffile. Positiivse poole pealt jäi silma see, et kõik näitlejad olid meeldivalt tundmatud. Jumal tänatud, et poldud palgatud mõnda kõdunevat superstaari sinna väänlema. Toredate ja tundmatute inimestega oli seda lugu mõnusam jälgida.

4.

The Kingdom (2007)

Kui olla negatiivne, siis oli see tüüpiline ameerika propagandafilm, kus araablased olid sellised "jalla, jalla" karjuvad kurjad rättpead, keda rambolikult osavad ameerika federaalagendid kümnete ..või isegi sadade kaupa kättemaksuks maha notivad. Head araablased on ülimalt üllad ausad pereinimesed, kellele meeldivad ameerika seriaalid ja nad on valmis ennast ohverdama päiksepaistelise ja demokraatliku tuleviku nimel. Nende orvuks jäänud lapsed on samas rahulikud ja mõistlikud. Mõistavad oma isa valikut. Araabia väikelastele kingivad aga ameerika sõjardid pulgakommi. Kui aga optimist olla, siis oli see film tehtud hästi. Kiire tempo ja lahedalt tehtud Hollywoodi actionfilm. Poliitiliselt vähenõudlikele filmisõpradele kindlasti soovitav meelelahutus. Ei teagi kumb mina olen. Vist see teine variant. Hea film.

6.

The Pink Panther (1963)

Komöödiat polegi ammu julgenud vaadata. Uuema aja komöödiad imevad tavaliselt suht vilinal. Seda Pantheri lugu ka natuke pelgasin. Lapsena ei suutnud seda kuidagi kunagi lõpuni vaadata. Nüüd siis küpses eas õnnestus. Film oli suht fenomenaalne. Fenomen seisnes suures osas Peter Sellersi geniaalsuses. Täiesti fanstastiline mees. Üks lahedamaid koomikuid üleüldse. Niven oli minu silmale liiga vana noori naisi võrgutma. Suudluskohtades pidin pilgu kõrvale heitma. Oli pisut piinlik. Toolilt viis maha üks muusikapala, mis filmi keskel kõlas (Fran Jeffries - Meglio Stasera ). Vaadake youtube-ist.

8.

X-Men Origins: Wolverine (2009)

Millalgi väitsin, et mulle koomiksid ja koomiksifilmid ei meeldi. Unustasin, et osad ikka meeldivad ka. X-meeste lood millegipärast lausa meeldivad väga. Wolverine-i lugu oli selles taustsüsteemis oodatud toodang. Kindlasti ei olnud see saaga tugemavast poolest. Vaatasin siiski loomulikult tähelepanelikult ja huviga. Loomulikult tuli kohe meelde Avandi-Sepa tore uusaastaöö sketš. Millegipärast meeldib mulle selline andetu näitleja nagu Liev Schreiber. Ei tea miks. Selles filmis oli ta kõige äkilisem tegelane. Eriti meeldis mulle tema habemelõikus. Tulid meelde Tallinna Taksopargi töökad taksistid. Peale tema olid ülejäänud tegelased kuidagi hallid ja igavad. Tegid oma trikid ära ja astusid kõrvale.

5.