The Two Jakes (1990)

Chinadowni järg. Pärast Polanski põgenemist jäi käsikiri aastateks vedelema. Küllap jäi tegemata film Nicholsoni hingele kripeldama ja võttis mees ise lavastada. Ei oskagi öelda, kas oleks olnud parem kui film oleks üldse tegemata jäänud. Filmi õhustik oli enamvähem tabatud, aga film oli ise ebaühtlane. Harvey Keitel oli päris kohutav. No ei sobinud ta sellesse rolli. Kujuteldamatult piinlik oli vaadata Keiteli nutmas. No oli piinlik koht. Külmavärinad tekkisid. Samas Madeleine Stowe oli ikka veel kohutavalt ilus. Loodetavasti keegi kunagi kolmandat osa tegema ei hakka.

4.

Law Abiding Citizen (2009)

Kaitseministeeriumi Mäkiaveril tapetakse ära pere. Mõrvar pääseb kergelt. Maksab kätte. Tapab ära. Vähemalt üritab. Kõik, kes vähegi asjaga seotud. Advokaadid, prokurörid, kohtunikud, kontoriametnikud jne. Kuna tegemist on osavnäpuga, siis kasutab selleks igasugu vigureid. Tutvusringkond on filmi maapõhja sõimanud, et ebausutav ja nõme või nii. No eks ta paras crap oli kah. Kuigi kuigi oli film päris meelelahutuslik. Oli kõvasti mõeldud neid ebareaalseid sisukäike välja. Päris madalalaubaline just polnud. Pigem nagu kentsakas. Sama juhm käsikiri kui CSI Miami suvalisel osal. Jamie Foxx mulle ei meeldi. Selline wannabe Denzel. Butler oli lihtsalt tuim.

4.

Hereafter (2010)

Ootused olid päris kõrgel. Ikkagi Eastwood, kes on küpses eas ja naljalt mingit jama ei suvatse toota viimased 20 aastat. Algus oli uhke. Tsunaami oli lahe. Edasi pidi nagu film hakkama. Aga ei hakanud. Üritati sind kaasata mingisse kahtlasesse teooriasse. Ehitati ja ehitati mingit lugu, aga kuidagi valmis ei saadud midagi. Iga jumala stseen venis mõtetult pikaks lobisemiseks tühistel teemadel. Eastwoodi helilooming mõjus seekord kuidagi naeruväärse ja sobimatuna. Loota jäi ainult vinge lõpukiirenduse ja teravmeelse püändi peale. Kahjuks lõpp oli eriti mage. Poiss leidis tüdruku ja nad elavad praegugi veel õnnelikult.. Kuidagi väsinud ja uimane oli kogu asi. Matt Damonist hakkab pikapeale kõrini saama. Liiga palju on viimastel aastatel mängida jõudnud.

4.

Unstoppable (2010)

Denzel on vana vedurimees, kellele antakse kantseldada üks noort masinisti mängiv tuim ja noor näitleja. Esimesel tööpäeval läheb raudteel jamaks, mis paneb proovile nii meeste omavahelised nö suhted ja kaalukausile asetab tuhatmiljoni inimese elu. Sellisest savist voolitakse filmi jooksul välja ordenit väärt kangelased. Lõpus on kõik niiii õnnelikud ja viskavad mitu muhedat nalja. Meeldivalt rumal, aga vajalik meelelahutus. Meelelahutusliku Ridley Scotti veelgi meelelahutuslikum vend Tony on Denzel Washingtoni ära kodustanud ja kütab järjest põnevusfilme teha. Rongifilme on lausa kaks tükki järjest teinud. Laisaks läheb. Peatamatu meeldis pisut rohkem kui metroofilm. Oli kuidagi sujuvam ja lihtsam. Ka Denzel meeldib mulle sellistes lihtsakoelistes filmides rohkem. Rasketes filmides kukub ta ropult näitlema. Natuke piinlikult palju püüab. Päriselus rongi juhtiva inimese jaoks oli Pidurdamatu kindlasti tülgastavalt naiivne ja solvavalt eksitav, aga oma aju mitte keeruliste mõtetega koormata mittearmastava minu jaoks oli film meeldiv labane meelalahutus, mille käigus 90 minutit möödusid meeldivalt kiiresti ja valutult.

5.

The Black Windmill (1974)

Michael Caine on inglise luureametnik, kelle teismeline poeg röövitakse segastel põhjustel. Segased põhjused ja kurikaelade kaval plaanimine paneb Caine-i tööandja kahtlustama. See kõik on tublile luurajale liig, mis liig. Ainus laps tuleb päästa. Caine haarab ohjad, selgitab välja ja maksab kätte. Lõpuks oli asi ikkagi rahas. Julmavõitu kättemaksu ingliks sobib Cain hästi. On enne ja ka pärast neid hästi ja väga hästi mänginud. Filmi lahedaimaks tegelaseks oli kindlalt peategelase kentsakas ülemus. Meenutas väga inspektor Clouseau-d Pink Pantherist. Ainult tõsine, mittekoomiline variant.

5.

Armadillo (2010)

Tänapäeva demokraatiasõjad teevad minu üha enam nõutuks. Demokraatia on tore asi. Projektipõhistele sõjajumalatele sobib ideaalselt nö loosungiks staabisoojaku seinale. Reaalselt näeb see demokraatiasõdimine armetu ja ajuvaba välja. Lähed trambid üle kohaliku vaese agraaramoslemi põllu, lööd ukse maha ja ütled võltsilt tere ja küsid kus pahad on. Vahel saab mõni sõber haavata, vahest lendab mõni teine sõber tuhandeks lihatükiks. Kui nutirakett tapab kogemata kellegi ema või lapse, siis palud viisakalt sõjaväebaasist läbi astuda ja võtta sulle leinaks ettenähtud rulli raha pisarate pühkimiseks. Baasi jõudes teeb rühmaülem väikse briifingu, kus saab kiita ja laita. A la..sina Jesper lajatasid selle käsigranaadiga osavalt. Pats pats käib ülema küsi õlal ära. Õhtuks mängid natuke arvutisõda ja vaatad toonuse tõstmiseks pisut pornot. Kord kuus saavad tublimad lendava hobuse kujulised plekkplönnid frentsinurka ehtima. Kuna enamus uhkes kõrbevarustuses häid sõjardeid on 18-21 aastaseid, siis võib sõda Afganistanis pidada lapsepõlve lõpupeatükiks. Selliseks küpsuseksamiks. Hiljuti kärgatas skandaal ühe inglase kirjutatud raamatu ümber, mis võttis liiga avameelselt käsitleda, seda lootusetud taplust. Kära oli tõesti vihane. Minister, president...kes vähegi suutis püüdis ebasiiralt vehkida headest tavadest kuni hukkunute lähedaste privaatsusega. Väga väheveenvad olid need argumendid. Siin kirjutajale ja toreda Taani dokumentaalfilmi vaatajale jäänud mulje kiskus ikka sinna suunas, et kui selle sõja karjuvat lootusetust nähes leidub üha vähem noori, kes läheb sinna demokraatia sõna huultel suurt seiklust otsima või pereisasid, kel just see paarsada tuhat majakarbi viimistlusest puudu.

7.

The Duellists (1977)

Napoleoni aeg. Kaks meest lähevad tülli. Tühise asja pärast küll, aga see ei loe. Üks peab surema. Kuna vastased juhtusid võrdsed, siis läheb parema selgitamisega aega. Korduvad duellid viivad meid läbi kogu Napoleoni armee tõusu ja languse. Ikka jääb lõplikust võidust lahutama emma või kumma haavata saamine. Ära ei lepita. Tundub, et naiivne ja igav film. Tegelikult mitte. Tegelikult päris nauditav jälgimine. Tegemist on kuulsa Ridley Scotti esimese filmiga. Raha kulus filmile alla miljoni. Enamus raha läks kostüümirendidks. Midagi ei ehitatud. Maksimaalselt oli kasutada kümmekond sõdurit. Kardetavasti tuli see materjaalne minimalism filmile väga kasuks. Teatrietendus looduskaunites kohtades. RS-i geniaalsus tuleb hästi esile. Algajale lavastajale valis stuudio ise peaosalised ja seekord läks hästi. Nii hästi rolli sobivaid näitlejaid leiab filmidest harva. Keitel oli eriti tubli. Polnud eluilmas mõõka enne käes hoidnud, kuid filmis vehkles nagu hull. Ideaalne mees mängima ebameeldivat ja vastikut buldogi laadset mölakat. Carradine oli jälle mõnusalt pehme ja rühikas hussaar, kes kirudes leppis tüütu Keiteli agressiivsusega. Lõpp oli ka meeldiv. Film täitis oma eesmärgi. Ridley Scotti märgati ja järgmiseks tuli juba Alien. Edasi tuli ajalugu.

8.

9 (2009)

Päris muljetavaldav maailm oli loodud. Toredad tombud. Vinge kunstnikutöö. Fantaasiast puudust polnud. Legend millele film põhines oli tore..ühesõnaga kõik oli tore. Ei oska midagi kosta. Liiga ühtlaselt positiivne elamus. Pole kuskilt kinni hakata. Siinkirjutaja ei pea ennast ka multifilmide alal arvamusliidriks. Pigem perekondlikel põhjustel pean vaatama. 2 aastan poiss vaatas ka huviga otsast lõpuni. Kahtlen, kas tema sisust väga aru sai. 9 oligi pigem vormiline teos. Sisuliselt vajus lõpupoole natuke ära. Läks igavaks vms.

6.

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy (2005)

Tunne oli selline nagu võõras seltskonnas, kus tehakse teistsugust nalja kui ise harjund tegema. Film oli kahtlemata humoorikas, aga mitte minu huumorimeelele lähedane. Samas kindlasti ei olnud nõme ja halb. Pigem oli värskendav näha midagi hoopis teistsugust. Küsimus oli pigem selles, kas see film mulle väga korda läks. Pigem mitte. Samas oli palju meeldivat. Alan Rickmani hääleosa depressiivse robotina oli super. Naispeaosaline meenutas tütarlast, kellesse kunagi sai silmapilkselt armutud jne.

6.

Murder on the Orient Express (1974)

Lugu teadagi millest. Kõik Christie fännid teavad nagunii enne rongi väljumist kes keda tappis. Ühesõnaga puhas vaatlus kinofilmist. Segab loomulikult see, et David Suchet on nii kuradima hea Poirot. Iga eelnev või järgnev peab võrdlust välja kannatama. Finney Poirot oli just sellel põhjusel mulle võõras. Kuidagi tige ja ebameeldiv. Lahenduse selgitamise stseenis meenus mulle kangesti Hitleri kuulus punkristseeni filmist Allakäik. Sucheti Poirot oli kuidagi kurblikum ja salapärasem. Samas Agathe Christile, kes käis esilinastusel, meeldis see film oma raamatute ekraniseeringutest kõige rohkem. Ülejäänud tegelased oli tasemel. Ingrid Bergman suutis isegi oma 5 minutise osa eest oscari võita.

7.

Death at a Funeral (2007)

Suguvõsa koguneb mehe matustele. On naised, lapsed, onud, tädid, jne ja üks salapärane kääbus. Edasi läheb lahti hull mürgel. Pärast igat stseeni läheb kõik aina rohkem per...ee..tuksi. Vinti keeratakse viimase piirini üle. Tavaliselt panen sellised asjad varakult kinni. Närvid on sellised nõrgad piinlike olukordade suhtes. Seekord kannatasin ära. Õieti tegin. Film jäi väga osavalt sinna piiri, mida ma taluda suutsin. Mitmeid kordi tundsin, et gramm veel ja enam ei suuda...aga kohe tõmbas lavastaja maitsekalt hoogu maha, et kohe järgmises kohas jälle taluvuse piire katsetada. Ja nii lõpuni välja. Mõnusalt hullumeelne film oli kokkuvõttes. Päris britilik polnud, aga midagi sinnakanti. Näitlejad oli inglased, tegevuspaik inglismaa, aga film oli kuidagi ameerikalik. Vähemalt mulle tundus. Trailerit otsides sattusin kohutavale neegrivariandile antud asjast. Päris õudne oli. Umbes sama õudne kui Get Carteri mustanahaline versioon.

Blogimine tuleb kuidagi raskelt viimasel ajal. Sõnad ei taha kuidagi lahedaid lauseid moodustada.

6.

Attack on Leningrad (2009)

Film räägib meile õnnetust kuid vaprast inglise ajakirjanikust, kes jääb ümber piiratud Leningradi lõksu ja peab näljasurmale koos venelastega otse silma vaatama. Leningradi blokaad oli üks hirmus asi, millest eriti filme pole tehtud. Vähemalt selliseid, mis ajaloost oleks läbi murdnud. Ju siis on/oli liiga karm teema. Teema on iseenesest huvitav. Film paraku paras jubedus. Lugu iseenesest oli hea ja keeruline. Esitus oli liiga ilaselt pisaraid otsiv. Ameerika näitlejad olid ka nagu kirja teel tellitud. Saadke üks sümpaatne vanem mees ja üks kena blond tsikk. Mitte, et mul oleks Byrne-i ja Sorvino vastu midagi...aga kuidagi võltsilt mõjus kõik. Blokaadi jubedus jõudis minuni ka läbi nii nigela filmi. Päris uskumatu õudus.

5.

Takers (2010)

Ei tea, mis selles panga röövimise protsessis nii seksikat on, et sellest peab iga viie päeva järel uue filmi tegema. Neid filme on ikka umbes 100 000 tehtud. On halvevmaid ja on paremaid. Head on tõesti head. Näiteks viimane Affleckti oma. Takers ei olnud nüüd kõige hullem. Algus oli küll filmil õudne. Vastikult noored ja ebausutavalt kenad noored mehed olid ennast kenasti riide pannud ja mängisid karjäärikriminaale. Ühel oli väike armas sportauto...teine kandis jälle totakat kaabut viltu peas jne. Kõigile oli nagu püütud anda mingi kiiks, et ära tunda. Ära tunda oli tegelasi tõesti rakse. Igavad ja tundmatut näitlejad. Eriti häbiväärselt deja vu oli pangarööviks valitud viis - laseme inkassoauto läbi asfalti metroosse kukkuda...kamoon.. Takersi parim külg oli lõpp. Viimased neljandik filmist oli täitsa okei. Üks päris mõnus tagaajamislõik ja normaalne lõpumäng. Kokkuvõttes oli film ikka kõle keskpärasus. Kellegil seda vaatama tormata küll ei soovitaks. Kindlasti näete selle kunagi aastate pärast mõnel ilusal õhtul Kanal 2-st ära.

5.

Major Dundee (1965)

Peckinpahi filmid mulle üldiselt on meeldinud. Palju kärtsu ja mürtsu.. lisaks omapärane aeglane jutustamine. Ootasin sellelt filmilt ka suht palju. Charlton Heston on minust kuidagi kaugeks jäänud. Vilksavad mööda sõjavankril piitsa vibutav Ben Hur või siis tegelane Ahvide planeedilt...või siis vananev relvahull Michael Moore-i dokumentaalist. Polegi vist teadlikult ja tervenisti mõnda temaga filmi vaadanud. Selline viktoriininäitleja minujaoks. Pärast nägemist ütleks, et pikk, kena aga jube igav.

Filmi enda algus oli okei. Ootasin ju palju. Mõtlesin ootusärevalt teemaarendustele sügavaid mõtteid otsa. Poolepealt sain aru, et pole vaja mõelda. Pole siin mingit sügavat mõtet. Mõtetu heegeldamine inimtunnete teemal. Paras keskpärane Õnne 13. Kärtsu ja mürtsu oli ka vähe. Film oli ainult siis huvitav kui Richard Harris kaadris oli. See mees hakkab meeldima. Peaks esimesed Harry Potterid ka tema pärast uuesti vaatama.

4.

Blow Dry (2001)

Spordifilmidega mul veab. Eks ma ise ka otsin neid. See siin räägib juuksurite inglise liigast. Juuksurlus ei ole nüüd see ala, mis mul pirnid peas põlema paneb. Adam Sandleri juuksurifilmi ei vaataks ma mitte mingi raha eest. Britide romantilised koomikud teevad aga imet. Film oli puhas rõõm. Lahedad näitlejad, keerukad suhted ja südamlik huumor. Kummaline, et enamus inglise sellistes läilades romantikakomöödiates on tunne, et näitlejad teevad tööd mõnuga. Nagu ei olekski töö. Ameerika romantikud seda ei oska.

6.

The Incredibles (2004)

Pärast algklasse pole multifilmid mind väga köitnud. Seekord tahtsin tahtsin titele näidata. Titt natuke vaatas, siis läks oma asju ajama. Kummaline küll, aga mina jäin huviga vaatama. Nii head pikka ameerika multikat pole ammu ...võibolla mitte kunagi näinud. Tõsiselt hea kraam. Tavaliste jääaeg-shrek stiilis teoste viga on selles, et need tüütavad pärast pooletunnist vaatamist ära. Sisu saab otsa ja jäävad ainult poolkõvad naljad. Imelised üllatas tõsiselt. Pole ammu ühelegi päris filmile niimoodi kaasa elanud. Nõmedaid multikanalju ei tehtud ka peaaegu üldse. Poole filmi pealt tuli titt ka tagasi ja vahtis silmad punnis lõpuni. Eesti näitlejate pealelugemine oli ka parim, mis ma kunagi kuulnud olen. Plussiks oli loomulikult ka see, et Evelin Pange ja Tiit Suka tegelased olid väga nende enda nägu:)

8.

Thunderbolt and Lightfoot (1974)

Ilusal suvepäeval kohtuvad viljapõllul kaks meest. Üks on just Pontiac Trans Am-i ärandanud noor päiksekiir Jeff Bridges ja põgenev pastori- riietuses Clint Eastwood. Algab seiklusrikas roadmovie. Kulminatsioon saabub pangarööviga. Michael Cimino esimine film. Järgmiseks oli Hirvekütt. Ausalt tunnistan, et Cimino fänn pole kunagi olnud. Hirvekütt ka oluliselt ei meeldinud ja kustumatut jälge ei jätnud. Natuke igav ja aeglane minu maitsele. Film tammus paigal. Kuigi paberite järgi oli tegemist seiklusfilmiga, siis tegelikult oli selline meeste film. Palju autosid, sõprus ja lausa tunded. Kahtlustan, et tänapäeval oleks film Eastwoodi ja Bridgese suudlusega lõppenud. Kuna ajad olid teised, siis lõppes lihtsalt kurvalt. Jeff Bridgese ainus oscari nominatsioon (kuni selle aastani). Päris kaua pidi teist ootama. Noort dude-i on huvitav vaadata. Selline väga noor ja väga ilus ja väga elav. Praegu on hoopis teine tüüp.

5.

Wanted (2008)

Üks koomiksifilm, mis mulle meeldis. Hulluks ei ajanud, aga meeldis. Tore värviline meelelahutus. Lavastaja isik sai alles pärast filmi vaadatud. Tulnud venemaalt ja teinud päris korraliku vene vampiirifilmi. Täpsemalt ainsa vene vampiirifilmi, mida ma kunagi vaadanud olen. Jusiis Hollywoodis keegi ka vaatas ja nii see läks. Wanted-e juures häiris mind Angelina Jolie. Mitte, et ta midagi oleks väga halvasti teinud, aga jäi mulje, et see on rohkem film temast. Peaosaline ja Morgan Freeman tundusid olevata teisejärgulised. Isegi plakatil laiutas revolvrit jõllitav Jolie 4 korda suuremalt kui kangelane. Tunnetan turundusosakonna meeletut survet. Filmi valmis tegemine on küll tähtis, aga selle mahamüümine tundub olevat tähtsam. Kuid ikkagi Jolie oli siiski pesuehtne kõrvaltegelane. Natuke segas. Liiga palju tombriderlikku vähkremist tema poolt. Kui see kõrvale jätta, siis omasuguste seas väga tubli film. Samas järjeosa väga ei oota. Kogu see peen lugu räägiti esimeses osas ära. Edasi saab ainult allamägi olla. Timuri nimelise lavastaja kõige viimasem projekt tundub eriti raju olevat. Räägib Abraham Lincolni-st kui vampiirikütist. Mida kõike välja ei mõelda.

6.

Chinatown (1974)

Film ei ole tegelikult mustvalge. Pilt lihtsalt meeldis. Eredavärviline, aga tõsine lugu nuhk Jacki paarist pingelisest päevast. Kui lugu lauale laotada, siis ei olegi eriti põnev. Põnevaks teeb see kuidas Polanski seda jutustab. Pidevalt tõusev pinge. Külm surmaoht läheneb iga minutiga. Peategelane aga säilitab mõnusalt rahu kuni lõpuni välja. Jack Nicholson oli tippvormis. Aasta hiljem tuli lend üle käopesa. Hilisem Nicholson on mulle natuke ebameeldiv. Seitsmekümnendate Nicholson on täpselt paras. Ei ole liiga aeglane jutt, ega ole juuksed veel liiga rasvaselt kukla suunas kammitud. Jõuline väike mees. Hea, et protsendi pruut Ali MacGraw Steve McQueeni juurde plehku pani ja Faye Dunaway rolli valiti. MacGraw on küll väga ilus naine, aga Dunaway sobib lihtsalt rolli ideaalselt. Pole liiga ilus, pole liiga noor aga väga salapärane. Film üldiselt meenutas mulle väga Variautorit. Kuigi kahe filmi vahel on üle 25 aasta vahet on pinge sama. Mustad pilved kogunemas üha raskemini olukorda kontrolliva peategelase pea kohale. Sarnaselt Variautorile on Polanski õnneliku lõpu õnnetuks muutnud. Õnnelik lõpp sellisele mehele hästi ei istu, kelle eluloos Charles Mansoni nimeline tragöödia figureerib. Lahe detailne osa on filmis Polanskil endal. Väike vastik hamster, kes Jacki nina ära veristab. Mille tulemusena Nicholson peab oma näitleja annet läbi jõulise plaastri tõestama. Saab hakkama.
Postituse jaoks infot kogudes leidsin üllatusega, et Chinatownile on ka järg tehtud. Polanski asemel lavastas Nicholson ise. Peab vaatama.

9.

The Gingerbread Man (1998)

Paberil oli uhke. Altman lavastab ja Grisham kirjutab filmi jaoks spetsiaalselt loo. Näitlejad tunduvad ka enamvähem tasemel. Tulemus oli parimal juhul keskpärane. Võibolla ootasin liiga palju. Grisham on üks mu loetavamaid autoreid. Teda on nii lihtne lugeda. Tavaliselt ostan raamatu ja loen kahe õhtuga läbi. Aga eks Grishamil ole ka viletsamaid lugusid. See oli üks nendest. Igavavõitu ja etteaimatav. Peale Firma ja Pelikaani memorandumi polegi tema raamatutest korralike filme suudetud teha. Piparkoogimehikse puhul vedas ka peategelane alt. Kenneth Branagh ei seostu mul kuidagi eduka advokaadina. Natuke ülehinnatud näitleja.

5.

The King`s Speech (2010)

Enne filmi: Nägin filmi kirjeldust, nägin pilte, nägin näitlejate nimesid. Kõik. Selge. See on õnnestunud film. Ei olnud vähimatki kahtlust. Sellist asja ei saa lihtsalt p***e keerata. Mõni päev hiljem hakkas igast aknast laekuma sõprade ja tuttavate ülistavad arvamusi filmist. Isegi spordikanal ESPN mustanahaline saatejuht rääkis pesapalli ja korvpalliuudiste vahepeale paar lauset King Speech-ist ja lõpetas hüüatusega "Colin Firth, baby". Päris õudne positiivne aatompomm. Tavaliselt ma hoidun selliste filmide vaatamisest aasta või paar. Niiakauaks kui kõmu on vaibunud ja suudan rahulikult vaadata. Seekord polnud mõtet oodata. (Kõik. Selg.e See on õnnestunud film.)
Kinos: Saal oli suht täis. Saal oli väike. peale minu oli veel umbes 2 alla 50 aastast meest. Enamus publikust olid vanad ja vanemad ja natuke vähem vanad naised. Vanad olid kuninga peale tulnud..nooremad äkki siis Colin Firthi pärast.
Filmist: Millegipärast oskavad inglased teha oma ajaloost ja ajaloolistest isikutest suht tihti suurepäraseid filme. Ameeriklased jälle ei suudaks George Washingtonist mitte iialgi sellist filmi teha, mis oksele ei ajaks. Garanteerin. Kuninga kõne ei olnud eriti põnev või väga vaimukas. Kuninga kõne oli lihtsalt õnnestunud film. Suurepärane plot, geniaalne cast ja suurepärane väike story. Tähtsuselt tähtsaim sõna on "väike". Filmi tegi just mõnusaks probleemi meeldiv tähtsusetus. Kuningas kogeles..heh..big deal ..bo-huu. Ajaloo mõttes tõesti tähtsusetu detail, aga kõige paremad lood ongi väiksed ja inimlikud. Kõige suuremad võidud on need, mida saavutad iseenda üle. Nojah, et inglise kuningas ei ole enam nii kõva sõna kui vanasti. Hobuse seljas lahingus särada ei saa vms. Pigem selline ratastega õnnetu inimine, keda vastavalt vajadusele ja traditsioonile kuhugi kohale veeretatakse ja kes peab paberilt maha lugema teksti, mida ta ise kirjutanud pole. Ühesõnaga inimene täidab enda ajaloolist kohust. Niikaua kui temalt seda nõutakse on ta mingis mõttes kangelane. Näitlejatest: Colin Firth-ist ja Goeffrey Rushist on kindlasti juba palju ja ülistavalt räägitud. Mina kiidaks ka kõrvalosade täitjaid. Michael Gambon ja Guy Pearce said oma osadega samuti suurepäraselt hakkama. Guy Pearce tahaks tihedamini näha. Colin Firthilt vaevalt keegi oscarit ära suudab võtta. Jõuline roll. Puhas sooritus. Režissöörile ennustaks ka suurt tulevikku. Viimased kaks filmi on küll head olnud.

10.

The Thin Red Line (1998)

Esimesed kaks katset seda filmi lõpuni vaadata läksid nihu. No ei suutnud nii põhjalikult keskenduda. Liiga aeglane ja liiga tõsine. Kolmandal katsel meeldis aga väga. Pärast Spielbergi "Reamees Ryani päästmist" üritavad kõik teisest ilmasõjast rääkivad filmid ja sarjad sellele sarnaneda. Inimkega tükkide lendlemisele keskendunud verisus, mida saadab valju, aga kurblik sõjafilmimuusika. Peenike punane joon oli kuidagi värskendav. Ilus ja puhas. Isegi absurdselt ilus. Lemmikud olid lahingukaadrid pikas ülirohelises murus. Ei meenugi sellist lähenemist. Mõtestada looduse ja sõja suhet. Inimhingest toimunud sõda oli ka uhkelt esil. Noorte meeste mõtted enne lahingut. Natuke liiga luulelised, aga siiski piisavalt usutavad. Meeldis, et sellest staaride ja poolstaaride kambast ei olnud kedagi liiga silmnähtavalt peaosas. Kuigi Sean Penn-il õnnestus mingi nipiga oma nimi tiitrites kõige suurema kirjaga ära trükkida. Nick Nolte, kellest ma tavaliselt väga lugu pean, oli selle filmi kõige nõrgem lüli. Nii ülemängitud rolli pole ammu näinud. Nii nõmedalt luuletava kindrali lasevad oma üksuse poisid poole tunni jooksul ise maha.
Nii isuga pole ammu midagi vaadanud.

10.

Welcome to Sarajevo (1997)

Ajakirjanikest väga palju häid film ei tehta. Kui midagi tehakse, siis sisaldavad nad kümnete kaupa naeruväärseid klišeid. See oli enamvähem. Piinlik ei hakanud. Ise pole kahjuks julgust või mahti leidnud end mõnda kriisikoldesse sokutada. Ei tea muidugi mida tulevik toob, aga tundub, et jäängi konflikte telerist vaatama. Samas on suht nõme teha eluohtlikut tööd, näha tõelist inimliku kannatust, aga õhtul pannakse ikka sinu hingematvast uudisest ettepoole uudis kuningliku onupoja lahutusest. WTS on sellest jubedast balkani sõjast üks väheseid ingliskeelseid filme. See sõda oli vist tõesti nii jäle, et Hollywoodil pole eriti tahtmist oma käsi sellega määrida. WTS peab eelkõige kiitma suurepärase õhustiku loomise eest. Päris raju on elada igapäevaelu sellises kohas nagu ümber piiratud Sarajevos. Iga peatus jalapuhkamiseks võib lõppeda kuuliga peas. Tõenäosus ei ole väga suur, aga kindlasti kümneid kordi suurem kui lotoga võita. See tunne kandus filmist väga kiiresti minuni üle. Iga filmikaadris ootasin seda hetke kui snaiprikuul tegelast ootamatult tabab. Vingelt olid kokku miksitud dokumentaalsed ja lavastatud kaadrid.

6.

Apocalypto (2006)

Mel Gibson oli korraliku komandeeringu võtnud ja aasta jagu vihmametsas müdistanud. Väga kena temast, et ta selliseid suurprojekte võtab vaevaks ette võtta. Tema lavastatud filmid ei ole just Pöff-i kaup, aga toredad vaadata. Hea meelelahutus. Apocalypto on eelkõige värske ja üllatav. Kes veel viitsiks mingitest võsaindiaanlastest sellist eepost filmida. Sellele küsimusele eitav vastust teebki filmi nii huvitavaks. Lapsena olen vist kõik inka-maiade temaatikat käsitlenud raamatud läbi ahmind. Tundub, et olin tänulik vaataja. Film oli tõesti meeldiv. Eks Gibson pisut paku verega üle, aga noh ..tema stiil. Loodus olegi julm. Gibsonile meeldivad sellised lihtsad nipid. Näiteks peategelasele lähedase inimese kõri läbilõikamine oli vast natuke liiga Braveheart. Tagaajamisel kosest alla hüppamist ei olnud ka eriti keeruline ette aimata. Samas mind tema filmide puhul selline lihtsameelsus ei häiri. Teevadki vee selgemaks.

7.

High Plains Drifter (1973)

Linna ratsutab Clint Eastwood. Nime ei ütle. Esimese 5 minutiga teeb ühe õlle, tapab 3 meest, vägistab naise ja võtab hotellis toa. Enamus asju sai tehtud planeerimatult. Tundub, et tavaline valvewestern. Ohei. See erineb kõvasti nendest kümnetest parematest ja halvematest, kus Eastwood on pidanud mängima Rawhide-st alates. See on esimine, mille ta on saanud ise teha. Lavastada. Fili eriliseks pärliks ongi just Eastwoodi lavastajastiili jälgimine. Kui püüdlikult kõik on tehtud. Ülesehitus on vast isegi liiga viieline. Liiga hästi jooksis kõik. Liiga selgelt on eristatud algus, keskpaik ja lõpp. Filmi alguse linna sisenemine meenutab väga Johnny Depp-i saabumist Machine linna Surnud Mehes. Keskpaik mõnda peent klassikalist romaani või Trieri Dogville-i ja lõpp oli lihtsalt lahe. Need punaseks värvitud majad ja murduvad väikekodanlased. No ei olnud lihtsalt western. Üritas vägisi midagi öelda. Kas see mulle eriti korda läks on muidugi veel küsitav, aga filmina oli vinge.

9.

The Man Who Would Be King (1975)

Kiplingi romaani ainetel. Raamatut pole lugenud. Ühtegi Kiplingu raamatut pole lugenud. Seda huvitavam oli. Kaks rahutut erusõjaväelast-õnneotsijat-vabamüürlast võtavad käsile hullu plaani. Nad sõidavad Kafiristani nimelisse kohta (praeguse Afganistaani üks õnnetu osa)ja kavatsevad karjääri teha kuni kuningani välja. Kui juba kohal ollakse sujub kõik liigagi kergesti ja tormiliselt. Lisaks kuningatroonile saab ühest neist lausa issand jumal ise. Selline muinasjutt täiskasvanutele. Samas oleks päris huvitav kui Sean Connery su kodukanti kuningaks tuleb. Puhtalt näitlejate pärast vaatasin (Connery, Caine). Hariv ja huvitav.

6.

Conviction (2010)

Ameerika õigussüsteem ei ole vist see kõige õnnestunum. Suvalistest kodanikest žürii inimeste saatuse üle otsustamiseks on küll väga edev, aga vist kahjuks väga ebakindel. Pärast DNA leiutamist on selgunud liigagi palju juhuseid kui osad lõngused on olnud valel ajal vales kohas. Kirjanikel ja filmimeestel on ka käed tööd täis olnud. Selliseid juhused lausa karjuvad bestsellerite ja blockbusterite järele. Convicton õnneks mingi blockbuster polnud. Pigem väga lihtsalt väga hea film. Keskealine pereema (Hilary Swank) üritab paaniliselt advokaadiks saada ja ebaõigelt mõrvas süüdi mõistetud venda (Sam Rockwell) vanglast päästa. Lugu lihtne, aga liigutav. Hilary Swank on lausa loodud sellise filmi jaoks. Swank töötab harva, aga enamjaolt heades filmides. Ega 2 oscarit kolmandata ei jää. Tõsiste noorte meesnäitlejate kriis on ameerikas täitsa olemas. Need kellel annet on tahavad ruttu staariks saada ja mängivad liiga palju piraate vms. Tänu sellele saab märkamatust mehest Sam Rockwellist üha parem näitleja ja tema nimi tuleb tiitrites aina varem. Seekord tuli jälle suht hästi välja. Isegi vanaks grimeerimine tuli õnnesus hästi. Film just päris Erin Brockovich ei olnud, aga ega palju maha ka ei jäänud.

7.

The Heroes of Telemark (1965)

Tõsielulistel sündmustel põhineda üritav vana sõjalugu natside poolt okupeeritud Norras. Tegevuspaik Telemark on andnud ka nime maandumis- liigutusele, mida suusahüppajad head punktisummat lootes tegema peavad. Mulle sellised vanad sõjafilmid meelidavad...üldiselt. Sellest ma eriti palju ei lootnud. Pealkiri on juba fantaasiavaene. Kuna tegevus toimus külmas Norras ja oli oodata suusatavat Kirk Douglast, siis võtsin filmi ette. Lootsin veel, et meenutab mõne laheda teise ilmasõja teemalist arvutimängu...neis on alati mingi talvise norra level, kus peab lumes sumpama ja hundikoeri kartma. Kõiks seda ka film pakkus faktiliselt. Meenutas küll arvutimängu osa, aga kahjuks oli taseme raskusaste väga lihtne valitud. Nii lolli ja naeruväärset filmi ikka annab teha. Norrakad olid nii faking kiired ja osavad...natsid oli jälle idioodid kuubis. Nii lolle natse nägin viimati telekomöödias, mis rääkis koomilisi lugusid prantsuse vastupanuliikumisest. Tundus, et kui oleks 100 norrakat 9 asemel kokku saadud oleks 2 nädalaga Berliin ära võetud. Aga ma loomulikult ei kahetse, et seda filmi oma silmadele näitasin. Vana pask tundub ikka kuidagi lahedam kui uus.

4.

We Were Soldiers (2002)

Millegipärast otsustasin see vahele jäänud viletsa sõjafilmi ära vaadata. Vist eeldades, et Mel Gibsoniga sõjafilm on vähemalt ladus ja meelelahutuslik. Pole selle filmi kohta midagi kiitvat öelda. Pärast seda kui ameerika pärissõdu on pidama hakanud ei ole vist ühtegi normaalset sõjafilmi Hollywoodist lähtunud. Vastikud korrektsed ja heroilised käkid. Selline film võib olla tehtud ainult selleks, et töötuid noorukeid Wallmarti parklast värvata või lennul Afganistani lennukis näidata. Jube käkk. Ainukesed punktid tulevad Sam Ellioti eest, keda on alati tore vaadata... kui ta seda vuntsidega kauboid ei mängi. Madeleine Stowe oli natuke kurb vaadata..imeline ilu oli kadunud. Pensionipõlv ootab.

3.

Moon (2009)

Mõnus üksik töö. 3 aastat kuul. Toit on hea. Töö on ise pisut igav, aga pole ka väga viga. Arvatavasti on palk ka hea. Nii see film algas. Edasi hakkas päris film. Saladuslik sündmus ja müstiline tulemus. Päris harv juhus on kui saad ulmefilmi vaadates nö raamatuga vastu pead. Tähendab, et käsikiri on nii hea, et lausa plaksutama paneb. Kuna film nõudis umbes 1,5 näitlejat, siis äkki jäi enamus rahast stenaristile preemiaks. Sam Rockwell minu lemmik näitlejate top-i just ei kuulu, selline üle keskmise. Nii heas filmis säras temagi piisavalt. Aga, ega seal ameerikas neid häid näitlejaid eriti võtta ei ole tänapäeval.

9.

Inhale (2010)

Noored ja edukad. Laps on haige. Liiga haige, et doonarelundi järjekorras seista jõuaks. Meeleheide ajab tegutsema. Kuulujutu peale minnaks Mehhikosse tütrele uut kopsu sebima. Nad on ameerikast ja nad maksavad. Peagi selgub, et raha eest saab kui vaja. Kuid kõik ei ole sugugi nii lihtne ja roosiline. Loomulikult on see kogu värk sitaks ohtlik ja ebamoraalne. Kuid kaalul on ju sinu armsa tütre elu. Kes suudaks öelda kuhu oma lähedase elu nimel oled valmis joone tõmbama. Mõlemapanev film ühelt noorelt andekalt islandlaselt.

6.

Hullumeelsus (1968)

Räägitakse, et üks Eesti parimaid filme. Võib olla küll. Vigadevaene film. Tegelt ka. Teha nii väheigav film nii igaval teemal. Meeldis eriti, et moraal jäi ära. Kõik olid võrdsed..nii inimene gestapost kui püstihull. Voldemar Panso oli mõistatus. Filmi ajal tundus, et väga väga vilets osa. Kui 3 päev hiljem on tema roll kõige paremini meeles ja tundub reaalne. Oskajad oskavad. Natuke oli naljakas, et lätlased ja leedukad, kes filmis mängisid rääkisid tuntud eesti näitlejate häältega.

8.

Red (2010)

Veel üks dream-team film. Teoorias..noh nii filmikriitilisest aspektist, peaks see film olema paras saast. Näitlejaid on kokku kuhjatud rohkem kui vaja, sisu kui selline puudub üldse, tempot ei saa kuidagi nimetada üleliia sujuvaks ..jne Kõigest hoolimata mulle meeldis. Mõnikord peavad näitlejad ka musta tööd tegema ja vorpima sellist kerglast meelelahutust. See oli vähemalt meeldivalt tehtud. Hea, et ühtegi Will-Ferreli polnud filmi võetud. Tänu meeldivalt väärikale näitlejaseltskonnale olid ka naljad suht väljapeetud. Mulle meeldis see staariuputus rohkem kui see mida Stallone tegi..

6.

The Big Lebowski (1998)

Enne seda filmi oli bowling kuidagi nõme ja kummaline. Ei mäleta ennemast ajast, et oleks kunagi bowlingu huvilisi lahedateks pidanud. Pärast Lebowskit sai käidud palju. Päris mitu korda. Filmi sai ka oma 10 korda vaadatud. Ainuke film vist, mida olen kaks seanssi kinos järjest vaadanud. Sai vist ka üleliia palju vaadatud. Väike alergia kasimata Jeff Bridges-i vastu. Pärast Lebowskit paluti tal seda (karvast allakäivat meest) veel mitu korda mängida. Võibolla nii hea film ei ole, et sedaviisi taevani kiita, aga mulle sobis. Sobib vist siiamaani. Vaatasin mõnuga jälle üle pärast umbes 10 aastat.

7.

Piranha (2010)

Oh õudust. Film algas väga nõmeda nipiga. Teha selline žest, et castime esimeseks ohvriks tuntud haifilmist pärist Richard Dreyfuss-i...no ma ei tea..nõme kuidagi. Ei ajanud naerma. Film ise oli parajalt tüütu. Liiga palju röökimist ja punast vett. Vähe suspensi ja thrillerit. Tehtud nagu nimme lollidele ja umbjoobes noorukitele vaatamiseks. Kristlastele peaks ka meeldima. Kõik ohvrid olid kas litsid või joodikud. Jumal karistab. Sobib pühapäevakooli suvelaagris lastele näidata..õppefilmiks. See on vist aja märk, et 3D hakkab ka B ja D filmide puhul tähtsaks muutuma. Film on sobiks täpselt mõne kampaania raames 6-packiga tasuta kaasa anda. Saast.

2.

Closing the Ring (2007)

Kuna ameerika jalgpall läks täna õhtul igavaks, siis vaatasin hoopis naisega naisteka ära. Päris õudne oli. Pateetika üritas sinusse tungida nii ninast kui kõrvast kui silmast. Richard Attenborough vist väga terav nuga enam pole. Vanainimeste asi. Lähevad liiga härdaks. Pikemalt pole väga vaja kirjutada. Romantiline B-film. Veniv ja pisut piinlik.

4.

Der Baader Meinhof Komplex (2008)

Päris huvitav ülevaade Lääne-Saksamaa noortest terroristidest. Legendaarne nähtus. Tavaliselt heaolust pehmendatud Euroopa noored ideede nimel püssi ei pauguta ja pomme ei valmista. See rohkem nagu islaminoorte ja ennast üksikuna tundvate ameeriklaste teema. Terrorism on kindlasti õudne asi. Eriti kui seda jumala nime pomised tehakse. Need saksa metsikud hullud oli ilusad ja noored. Mingi salapärane kadedus tuli peale. Kole öelda, aga eks pisut tuleb kade ka olla inimeste peale, kellel on muud ideaalid kui köögimööbli liisimine ja kontoseis pangas. Olgu need võitlussihid pealegi nii lollid ja naiivsed kui selle filmi kangelastel. Ei imestaks kui kunagi näen mõne päevalehe esikaanel uudisfotot automaati käsitlevast seksikast mulgi neiust. Filmist niipalju, et oli päris okei. Natuke liiga ajaloo õpiku filmilistamise tunne oli tihti. Samas oli jälle hea, et autor väga otsest poolt ei valinud.

6.

Underworld (2003)

Lõpuks sain ka õigele filmile pihta. Kuigi selline vampiirihuinaa hakkab vaikselt oksele ajama, siis see variant tuhat korda tehtud asjast isegi natuke meeldis. Stsenaristi küll millegi eest õlale patsutama ei pea. Nii isikupäratut ja üllatustevaest jutustust annab kokku kirjutada. Selle saksa hullu vampiirifilm, mida ma kogemata vaatasin oli ka põnevama sisuga. Ei oskagi öelda, mis meeldis. Võibolla näitlejad..krt seda teab. Visuaalsete effektide tüübid pingutasid ka pidevalt üle. See koll, mis nad lõpumadinaks juhtivast meesosast tegid oli liig, mis liig. Sellist rõvedat limukat ei näe ükski tiinekas kunagi unes. Martin Sheen oli äge.

5.

The New Daughter (2009)

Kevin Costner on jõudnud sellesse limbo seisundisse, kus sportlast ja kangelast mängida on pisut vana , aga elutarga vanamehe osaga oscareid rünnata liiga noor. Ametialane keskeakriis. Sellisteks puhkudeks on sellised pinevad õudusfilmid, mis tavaliselt eeldab lastega perekonda ja toimub tavaliselt äsja soetatud, aga kurjakuulutavalt salapärases majas. Täpselt nagu seegi film. Arvestade kulunud süžeed ja naeruväärseid üksikasju (Filmi peategelaseks on üks salapärane küngas maja lähedal. Natuke liiga tavaline küngas tundus, et õu mai gaad, mida imelik mägi öelda jne)oli päris korralikult tehtud. Mõnus jabur meelelahutus. Eks mulle Kevin Costner meeldib ka.

5.

Fever Pitch (1997)

Sellised briti väiksed filmid mõjuvad hästi. Rahustavalt. Aasta on 1989. Kirjandusõpetajast Arsenali fänn Paul on 18 aastat oodanud Arsenali võitu. Ikka on nad viimasel minutil kõik vussi keeranud. Nüüd tundub olevat turvaline edu punktitabelis ja meistrikarikas peaaegu käes...kui ikka kisub kõik viltu. Viimases voorus on vaja teha võimatut ja võita Liverpooli võõrsil 2:0. Pingetele jalgpallielus lisanduvad pinged eraelus. Nimelt ootab kõrvalklassi matemaatikaõpetaja Pauli last. Loomulikult ajab teda Pauli hullus hulluks. Edasi jääb ainult selgitada, kas naised on võimelised mehi mõistma või mehed naistega arvestama. Tore vaoshoitud film. Lõppeb õnnelikult.

5.

Miracle at St. Anna (2008)

Olen Spike Lee-d pidanud suurepäraseks..no vähemalt väga heaks režissööriks. Pean seekord tõdema, et see eepos oli küll naeruväärne. Halb film väga suure H-tähega. Lugesin, et avas kunagi mingit auväärt filmifestivali. Jube piinlik võis saalis istuda olla. Selline tõsine film. Neegrite versioon reamees Ryan-i päästmisest. Kestis ka umbes sama kaua. Ei saanudki aru, mis valesti oli. Liiga palju rõhus sellele, et tegemist on ikka mustanahalistega ja veelgi enam kangelaslike mustanahalistega. Väga piinlik oli vaadata. Palju ei oleks vist öelda, et natuke paroodiana kukkus välja. Käsikiri vist oli juba nii jube, et SL-l ei õnnestunud Denzelit peaossa ära rääkida. Võibolla ongi hea ..siis oleks sellele 40 miljonile veel 10 otsa keevitatud, mis selle jubeda käkerdise tegemiseks kulus. Üks viimase aja hullemaid filme, mida näinud olen.

2.

Wall Street: Money Never Sleeps (2010)

Olin pisut skeptiline. Oliver Stone-i päevakajalised filmid mind tavaliselt hulluks ei aja. Alguskaadrid olid lahedad. Võitsid minu poolehoiu. See igivana mobiil..gängimehele limusiiniga vanglaväravasse vastu tulnud armastav perekond jne. Õnneks film ei hakanud mulle moraali lugema vaid jutustas lugu. Lugu oli iseenesest sümpaatne. Vahepeal läks segaseks, aga kokkuvõttes meeldis. Michael Douglas tegi üksi suure osa filmist ära. Noo peaosaline oli statist. Oleks võinud suvalised mehhiklase palgata odava raha eest paberilt ridasid maha lugema. Vanavanameister Eli Wallach ja Frank Langella tegid ka suurepärased pisiosad. Loodetavasti Wallach veab 100 aastat välja. Palju pole enam jäänud. Douglas on väga omapärane näitleja. Oli küll haige ja väsinud, aga jõuline ja usutav. Annaks jumal talle tervist veel mõneks heaks asjaks.

7.

Hukkunud alpinisti hotell (1979)

Imelik, et nõuka ajal mulle see film väga ei meeldinud. Nüüd vaadatuna meeldis lausa väga. Tundus kuidagi täiuslik. Vist selle pärast, et lapsena vaatad teisi asju. Seekord tundus võimas just õhustik, mis oli loodud. Päikesest pimestunud spordibaas..ümmargused valged lambid, mida siiani võib leida remontimata külakeskustest..vuntsid...hullumeelsed tantsunumbrid...harrsion-fordilik lätlane peaosas...Sulev Luik...tulnukad. Võimas komplekt. Hea, et enamus rolle lätlastele anti. Kuidagi värske oli võõraid nägusid tulnukatena näha. Sulev Luik tundus nagunii koguaeg tulnukana. Ulme üldse nõukogude aeg sobis. Kahju, et seda rohkem ei viljeletud. See elu oligi paras ulme siis.

9.

A Fistful of Dollars (1964)

Western on tavaliselt vineerist kokku klopsitud ühetänavaline küla, mille ääres on saloon. Tänav on sirge. Sobib hästi tulistamiseks. Mehed kannavad enamjaolt sellist sombreerot. Tavaline kinovärk. Siis tuli Clint Eastwood ja muutus osaks dekoratsioonist. Ilma Eastwoodita ei oleks metsik lääs selline, mis ta praegu on. Mäletan seda filmi härdalt ja uduselt. Olin vist mingi 4-5 aastane ja juhuslikult unustasid vanemad, mind õhtul teleka ette. Mustvalge soome televisioon..natuke võbelev pilt. Film eriti detailselt meeles ei ole. Kuid mäletan vaimustust, mida tekitas hetk kui CE viskas seljast metallplaadi, mis oli kuulid kinni pidanud. Tundus vapustavalt nupukas. Kindlasti pole AFOD Leone-Eastwoodi koostöö kõige eredema film, aga vaatan seda alati austusega.

6.

The Man Who Never Was (1956)

Tore lugu ajaloost. Briti luure otsis haigla surnukuurist ühe laiba, pani mundrisse ja viskas Hispaania ranniku lähedal merre. Laiba käe külge oli pandud kohver võltsdokumentidega, kus oli kirjas, et liitlaste rünnak ei tule üldse sitsiiliast vaid hoopis Kreekast ja Sardiiniast. Plaan oli, et hispaanlased näitavad sakslastele surnud mehe dokumente ja sakslased lähevad õnge. Väidetavalt läksidki. Hiljuti nähtud dokfilmis pandi küll operatsiooni juhtinud briti luureohvitseri mälestusteraamatu (millele film põhines) sisu tõepärasuses kahtlema. Arvatakse, et tegelikult virutas M6 (kui muidugi tollel ajal juba briti luurel selline nimi oli) laiba ühe inglise sõjalaevaga juhtunud laevahuku sündmuspaigast. Oli kuidas oli..lugu on siiski huvitav. Film oli ka tore. Üdini britilikult jäik. Kõik head (luurajad) olid sirge seljaga ja laitmatult mundris, rääksid aeglaselt ja väärikalt. Saksa spioon oli selline õel iirlane, kelle näos oli kas südamlik naeratus ja selle kustudes õel mõrvari irve. Paha luuraja meenutas vägagi Eesti filmide pahasid lääne luurajaid. Ilusad aga nii julmad, et saeksid oma ema ka pooleks kui vaja. Tore leid filmiajaloost.

7.

Ken Park (2002)

Huvitav film tiinekate elust. Mitu samaaegset lugu vanematest võõrdumisest ja ebasiira moraali mõju vähenemisest. Iseenesest point oli tugev. Kahju ainult, et mulle juhtus vaatamiseks nö tsenseerimata variant. Seks on muidugi tore asi, eriti kui umbes viieteistaastane oled, aga miks pidi seda filmi ilustama pikad ja ülimalt näitlikud noorte inimeste n******s stseenid jäi mulle arusaamatuks. Läks pisut pervertseks. Täiesti õudne on ette kujutada kuidas resižöör motiveeris noori näitlejaid võtteks, et nüüd pead oma tilliga 20 sekundit mängima. Kindlasti on olemas kellegil väga deep vastus sellistele küsimustele. Mina selle peale ei tulnud. Hirmuga mõtlesin, et kindlasti on tüüpilisel Steven Seagali filmil selline uncut versioon, kus päriselt sadu inimesi õudsal moel hukub.

6.

13 (2010)

Üks mees on jälle saanud oma elu filmi Hollywoodi moodi teha. Pole loomulikult sellest lavastajast enne midagi kuulnud, ega tema kiidetud orginaalteost näinud. Ega vist nüüd ei vaata ka. Pole nii peen teos, et mitu korda vahtida. Naiivne film rääkis naiivsest noormehest, kes rahaahnusest hullumeelsel avantüüril osales. Põnevust ja üllatust jätkuski ainult esimeseks veerandtunniks. Ülejäänud film oli üks mõtetu väänlemine. Casting oli õudne. Kokku oli aetud kari halvavõitu actionnäiteljaid, trobikond tundmatuid kõrvalosatäitjaid ja üks kuulus räppar. Pildikeel üritas anda sellist kunstipärast tunnet. No ei vedanud kuidagi välja. Natuke piinlik oli vaadata Jason Stathami või Mickey Rourke-i või siis viitekend senti nö püüdlikult näitlemas. Actionmeestele lava ei sobi. Suht hämmeldust tekitav kinoteos. Huvitav, kes selle filmi meie kinos jooksmiseks välja valis. Täpselt selline 45 kroonine soodusmüügi film.

4.

Tropa de Elite (2007)

Kui keegi kardab jalutada Koplis või Kohtla-Järvel, siis see film sobib nende lohutamiseks, et kusagil on asi hoopis hullem. Nagu me juba filmist Cidade de Deus nägime on Rio-s päris huvitavaid põrgulaadseid elamurajooni, kus igapäevaolme on meeldivalt värvikas ja kõditavalt riskantne. TDE andis päris huvitava ülevaate politseinikuks olemisest lahinguväljal. Pead olema samaaegselt kaitsja ja tapja. Päris skisofreeniline. Film oli päris okei. CDE tasemele kuidagi ei kerkinud, aga vägagi vaadatav. Kummaline oli näha hiljuti pressifotosid selle sama üksuse suuremast operatsioonist. Hullud tüübid. Töö on töö.

6.

BloodRayne (2005)

Parajalt õnnetu juhus. Tegelikult arvasin, et vaatan filmi Underworld. Kõlas millegipärast sarnaselt, oli ka lugu ilusast vampiiri- tibist ja puha. Oh seda piinlikust kui pärast järgi vaadates ...et läks pisut valesti või nii. BloodRayne oli selline kummaline B-film, mis oli küll suht halb. Noh tegelt oli ikka päris kohutav. Aga vaadata sobis. Selline odav madin. Meeldiv oli, et mõtetud mõõgakõlistamised ei olnud väga pikad. Rumeenia või kus iganes see film filmitud oli oli päris kena koht. Täiestik uskumatu nipp pidi see olema ...kuidas Ben Kingsley sellisesse filmi sattus. Peaosa tütarlaps oli väga kena ja armas. Mulle juba meeldis ta sealt Terminatori kolmandast osast. Kui mul keskkool oleks pooleli jäänud ja ma praegu ehitaja oleks, siis ehiks mu soojaku seina tema pilt.

3.

The Getaway (1972)

Minu isikliku Pacinpahi retrospektiivi teine film.Plakat on nüüd pisut üle pakutud. Selline märul see film kindlasti pole. Natuke segas filmi vaatamist see, et olin näinud selle remake-i Basinger-Baldwini esitluses, mis oli tehtud tüütult piinliku täpsusega maha. Koguaeg oli kahju lahedatest ja särtsakatest lahendustest..mille uuem variant ära oli lörtsind. Steve McQueen peaosas millegiga ei üllatanud..oli nagu McQueen ikka. Võimas oli naisosa. Tema oli täpne vastand sõnale igav. Selline naine on iga aktiivse meesterahva unistus.

6.